Igihaljas kümne päeva raamat

2004 oktoober-detsember

Kuus ja pool sajandit tagasi Firenzes möllanud katku ajal põgenevad linnast seitse neidu ja kolm noormeest. Nad on viisteist päeva isekeskis ning et aeg mööduks kiiremini, hakkavad nad lugusid jutustama. Igaüks räägib ühe loo päevas. Reedeti ja laupäeviti puhatakse, nii jääb jutustamiseks kümme päeva. Ja siit ka ka raamatu pealkiri “Dekameron” – kreeka keeles kümne päeva raamat.
Kui itaalia suurim luuletaja Dante oli loonud sajast laulust koosneva poeemi “Jumalik komöödia”, siis “Dekameroni” autor Giovanni Boccaccio nimetas ise oma teost “Inimlikuks komöödiaks”. Raamatus on sada kurba ja lõbusat, õpetlikku ja kelmikat ning sageli ka siivutut novelli, mis on grupeeritud päevade kaupa teemade järgi. Samal ajal on need kokku kui üksainus romaan, kus tegutseb arvutu hulk kõige erinevamaid tegelasi.
Boccaccio peateos “Dekameron” on läbi aegade olnud kirjandusklassika enim tõlgitud ja avaldatud teos. Eesti keeles ilmus “Dekameroni” täielik tekst Johannes Semperi suurepärases tõlkes ning Paul Reeveeri ja Hendrik Vitsuri klassikalises raamatukujunduses 1957. aastal. Muuhulgas oli “Dekameron” aastakümneid üks väheseid Eesti NSV-s avaldatud raamatuid, mille patused stseenid tollases silmakirjalikus elus kahinaid tekitasid. Samuti on see olnud üks neid kooli kohustusliku kirjanduse teoseid, mida on viitsitud läbi lugeda. Renessansskirjanduse meistriteose tähendus ei piirdunud aga eesti lugeja jaoks vaid sellega. 1993. aastal (kaheköitelisena ja märksa tagasihoidlikuma väljanägemisega) ilmus raamatu teine eestikeelne trükk. Ja nüüd siis kolmas – kunstnik Endla Tootsi kaunis kujunduses.