Hea Rootsi aja lõpp. Bengt Liljegren. Karl XII elulugu

2005 märts-aprill

Kummalisel kombel on Rootsi kuningas Karl XII ja Eesti president Konstantin Päts mõneti sarnase saatusega. Ajaloolased on mõlema suhtes üsna vastandlikel seisukohtadel ja siiamaani vaieldakse, kas tegu oli rohkem kangelaste või riigi hukatusse kiskujatega.


Karl XII isikut on kõige lihtsam muidugi tutvustada Põhjasõja kaudu. Eesti keeles on ilmunud juba mitu raamatut Peeter I kohta, kes sõja võitjana kinnistas end ajalukku palju selgemalt. Kuigi mingil hetkel tundus, et sõda võib kalduda ka rootslaste kasuks, oli lõpptulemuseks Rootsi suurriigi häving.


See tulemus jagas kaheks ka ajaloolaste suhtumisse Karl XII otsustesse. Pessimistlikumate juhtmõtteks on, et Karl tegi ränki taktikalisi vigu ja ei leppinud Peetriga kokku. Karl kui läbikukkunud valitseja vääris seega taunimist ja mahasalgamist. Käesolev, Rootsi õpetaja Bengt Liljegreni kirjutatud elulugu oli esimene selle valitseja põhjalik biograafia pärast ligemale 65 aasta pikkust vaheaega. Karli kaitsjate vastuargument on see, et Karl oli sunnitud sõda jätkama, vastasel juhul oodanuks tulevikus uus reetmine. Mõneti paatoslikumalt on Karli kujutatud isegi Lääne-Euroopa kultuuriruumi idapoolseima kaitsjana, kes ohverdas end teiste nimel.


Nendele küsimustele pole muidugi võimalik lõplikult vastata. Täna võib vaid nentida, et Karli sõjakäigud Poola ja Venemaale lõppesid tohutute inim- ja territoriaalsete kaotustega. 1718. aasta sõjakäigul Norras suri Fredriksteni kindluse juures ka Karl XII ise. Seegi on üks ajaloolastele põhimõtteline vaidlus, sest päris kindlalt ei saa öelda, kas tegu oli atentaadiga või mitte – Liljegren näeb selles mõrva, järelsõna autor ja Eesti juhtiv Karli-tundja Margus Laidre usub pigem vastupidist.


Liljegreni elulugu keskendub Karli isikule ja see on Eesti lugejale iseäranis huvitav. Karl XII viibis Eestis järjepanu umbes üheksa kuud ja nii kaua pole siin järjest viibinud ükski teine kroonitud pea. Eestis räägitakse paljudes kohtades legende, kuidas ühe või teise puu istutas just Karl, valitsejaga kohtumistest ja tema põgenema aitamistest või näidatakse asju, mida kuningas olevat kinkinud.


Paraku suurem osa neist lugudest muidugi paika ei pea. Kuigi ka autor kirjutab Eestis toimunud sündmustest üsna palju, on seda perioodi järelsõnas täiendavalt kirjeldanud ka Margus Laidre.


“Hea Rootsi aeg” on Eesti ajaloos tuntud mõiste, kuid tegelikult polnud kuninga vägede vastuvõtt siinmail üldse eriti soe – tuli ju talupoegadel toita hulk sõdureid, kes sageli ei käitunud ülemäära eeskujulikult. Igal juhul on Bengt Liljegreni raamat suurepärane ülevaade ühest Eestilegi ülimalt olulisest perioodist. Raamat on illustreeritud lahingukaartide ja kunstiteoste reprodega.


 


Tauno Vahter