Eelmisel nädalal käis Tallinnas Kari Hotakainen. Te ei pruugi teda tunda, aga tegelikult on Kari Soomes üks kuulsamaid kirjanikke ning pealekauba veel üsna hea. Ausõna. Kui ma ütlen “Soome”, siis see pole vabandus.
Kari võitis Soome tähtsaima kirjandusauhinna, Finlandia preemia. Pealekauba veel Põhjamaade Ministrite Nõukogu kirjanduspreemia. Raamatupoodides on äsja eesti keeles ilmunud romaani “Kaitsekraavi tee” müüdud sada kakskümmend tuhat eksemplari. Soomes on tavaline esmatiraaž umbes kolm tuhat eksemplari. “
Kaitsekraavi tee” on väga hea, kurb ja naljakas raamat mehest, kes üritab iga hinna eest oma perekonda päästa maja ostmise abil. Sellest tehti üsna halb film, mis jooksis ühe korra Sõpruse kinos. Saalis oli kolmkümmend inimest, mina istusin tagareas keskel ja jõin punaseks toonitud vitamiinijooki.
Raamatu esitlusele ajakirjanikud esitlusele ei tulnud, mõni ei jõudnud ja teine arvas, et kaks aastat tagasi sellest juba ilmus nupuke. Kohale tuli ainult Jürgen Rooste Sirbist. See oli temast tubli, aga ma ei julgenud öelda, et tegelikult ma kardan, et seda lehte ei loeta piisavalt.
Kari oli hea. Ta rääkis, et kiire laevaga sõitmine on soomlastele liiga napp aeg, sest siis jõuab juua ainult 12 toopi. Et reklaamiagentuuris töötamine erines telegraafiagentuuris töötamisest ainult omadussõnade kasutamise lubamise poolest. Et Ameerika kirjanik Jonathan Franzen on maailma kõige endassetõmbunum kirjanik, kes ütles Helsingis käies vaid seda, et ta on 44-aastane Illinoisis sündinud mees, kelle üks raamat on ilmunud kõigis maailma riikides ning ta tahab nüüd süüa seapraadi ja magama minna.
Kõige rumalam tegu kirjastuse jaoks on tundmatu ilukirjandusteose tõlkimine. See on sageli nagu garneering, mille läbi end määratletakse. Ja vahel on mul tunne, et seda lihtsalt ei saa endale lubada.
