Novellisti päev

Ajaleht Raamat nr 12

Pole palju neid autoreid, kes oma teoseid ise lahkesti kommenteerida on võtnud. Friedebert Tuglas on üks neist, kes seda teinud, ning mis võiks kõlvata paremini kõiki tema novelle sisaldava kogu juurde kui autori mälestused mõne novelli sünnilugudest.


Siil. Kirjutasin selle töökese 1901. a kevadel. Eo mäleta midagi aine leidmisest ega selle käsitlemisprotsessist. /…/ Samuti ei mäleta, millisel tõukel ma otsustasin just sellele katsele käiku anda. Igatahes ilmus “Siil” samal aastal Lastelehe novembrikuu numbris, milline leheke oli tollal Postimehe lisaks ja mille toimetajaks oli pastor ning luuletaja J. Bergmann. Mulle näib, et viimane veel omaltki poolt oli töösse sõnamagedust lisanud.


Jumala saar. Sünnilooliselt aga osutab see teos, kui vähe võib kirjanik ses eas, milles mina siis olin, oma mõttekujutuse üle valitseda ja kuhu võib viia süütu jäljendamiskatse.


Sammud kaduvikku, esialgse pealkirjaga “Surm”. Seegi raskevaimuline teos on kirjutatud mu Unioninkatul olnud sünges Helsingi korteris. Õnneks ei ilmunud ta esialgsel kujul. Ka hilisemate paranduste ja ümbertegemistega pole ma rahuldavaid tulemusi saavutanud.


Toome helbed. Mu tuba vanas Ålanderite suvilas oli õhtu poole, kollased kased seisid akna ees, kõik koltus ja närtsis. Ning just ses sügiseses miljöös kirjutasin ma oma kevadisema teose, pannes lõpp-punkti 17. oktoobril.


Popi ja Huhuu. Teose idee tärkas 1911. a algul äkki Louvre’is, vaadeldes kord üleval Souchard’i kollektsioonis ühe teise järgu flaami meistri paari natüürmorti. /…/ Mind üllatas, et “Popis ja Huhuus” on tahetud tagantjärele näha mingit poliitilist allegooriat. Mina kirjeldasin ainult flaami natüürmorte, liiatigi ammu enne, kui säärane allegooriline käsitlus oleks võinud veel küsimussegi tulla.


Arthur Valdes. Nii ei taha mõni nali kergesti surra!


Inimesesööjad. Sügisel 1907 olid Oulunkylä lapsed Vanhakaupunki metsas mängides leidnud ülespoonud mehe laiba. Sellest kogemata kuuldud juhtumist hakkas aine mu mõttekujutuses arenema.


Taevased ratsanikud. Tagantjärele rõõmustan, et ma oma ülesandega siiski varem hakkama ei saanud, – oleksin võinud töö romantilisema käsitlusega kergesti rikkuda. Nüüd on see mu väheseid novelle, mille “matemaatilise” kompositsiooniga võin enam-vähem rahule jääda, olgu muidu kuidas on.


Inimese vari. Haigestusin 1917. a sügissuvel Tallinnast Tartu saabudes, ja kurgus tehti väike operatsioon. Olid helekuumad päevad, lamasin kuumas toas, poolunes, poolmeelemärkuseta. Siis nägin poolnägemuse, poolune. Nägin viimse detailini oma novelli, kannatasin kohutava valuga ema kannatuse tipuni, nii et olin suremas selle kätte.


Õhk on täis kirge. 1920. a kevadtalvel olin jälle kirjanduslikul ringreisil. Valga “Säde” saal oli täis ohvitsere ja sõdureid, osalt joobnud, kõik aga sõjast toorenenud. Kandsin ette oma novelli “Õhk on täis kirge”. Kui jõudsin kohani, kus kirjeldati Lorensi võitlust peadega, tõmbas üks esimeses reas istuv ohvitser revolvri välja ning lausus minu poole sihtides, nii et kuulma pidin: no kui lasta, siis lasta! Jätkasin lugemist, kuigi see just kerge polnud.


F. Tuglas. Teoste sünnilood