Igaühel on oma õnnelik lapsepõlv

Ajaleht Raamat nr 13

„Õnnelik lapsepõlv” on ajaline järg 2005. aastal ilmunud raamatule „Unustatud mänguasjad”, sisaldades 1940.–1960. aastate poeriiulitel olnud lugemisvara. Pealkirjal endal peaks nõukaajast tulnu kõrvus olema veidi irooniline kõrvaltoon. Oli ju õnnelik lapsepõlv üks neid stampväljendeid, mida Nõukogude Liidus lastest rääkides pruugiti. Ühel kuuendikul planeedist pidi kõik tingimata olema kõige parem, eesrindlikum, helgem – ka laste elu.
Teisest küljest võib iroonia vabalt ka ära jätta, sest see, kas lapsepõlv on õnnelik või mitte, pole üheses sõltuvuses režiimist, mis parajasti valitseb. Lapsepõlv võib olla õnnelik peaaegu igal ajal ja igas kohas. Ekskursioonile Soome Jõulumaale või Fazeri kommitehasesse Helsinkis me lapsena tõepoolest ei pääsenud, aga ega me sellepärast veel õnnetud olnud. Meil olid omad mängud, raamatud, diafilmid ja multifilmid. Olid mänguasjad, mida oli küll vähem kui praegustel lastel, aga millega sai selle eest rohkem mängitud. Suurte inimeste suured mured jäid meie jaoks tookord veel lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha.
Ajastu märk oli muidugi tugevasti kõigel peal. Pioneerilaulude sõnad nõretasid nõukogude patriotismist. Suur osa ilmuvast lastekirjandusest oli tõlgitud vene keelest. Seal hulgas oli ka tõeliselt häid raamatuid, aga ideoloogia oli neilgi enamasti tagataskus kaasas. Sellele ei pruukinud tähelepanu pöörata, aga alateadvusele see ikka mõjus. Raamatud ja lasteajakirjad olid täis võltsoptimistlikke pilte, kus punastes pioneerirättides lapsed pidasid koondusi, marssisid pidupäevarongkäigus, abistasid vanemaid, noomisid halba õppurit. Kodusel nääriõhtulgi olid pildilastel kaelarätid kaelas. Mäletan siiski, et ma ei võtnud neid ideoloogiliselt õigeid joonistusi-kirjutusi lapsena kunagi päriselt tõe pähe. Pildi peal ja jutus asjad lihtsalt pidid niimoodi välja nägema. Päriselu oli hoopis teistsugune, sellest sai lapski aru.
On oluline meeles pidada, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ja ühetaolist. Minu lapsepõlv, mis jäi möödunud sajandi viiekümnendatesse aastatesse, oli kindlasti teistsugune, kui neil, kelle lapseiga möödus neljakümnendatel või kuuekümnendatel aastatel. Üks tähtis murdepunkt oli Stalini surm. Peale seda hakkas räige ideoloogia lastekirjandusest tasapisi taanduma. Seniste lahjavõitu moralistlike jutukeste kõrval said eluõiguse mängulisus ja fantaasia, meisterlikumaks muutus  keelekasutus. Kümnendi lõpul, kui kirjutama hakkasid Eno Raud, Ellen Niit , Heljo Mänd ja mitmed teised, jõudis Eesti lastekirjandus oma paremikus tasemele, kus polnud enam midagi häbeneda. Aga siis olid ka päriskirjanduses juba kuldsed kuuekümnendad käes.
Koos muutuva sisuga muutus ka lasteraamatute kujundus. Realistliku joonistuse asendas 1950. aastate teisest poolest ajastule omane kunstiline stilisatsioon. See „Pille-Riini ja „Sipsiku” esimestest väljaannetest tuttav laad jätkus läbi kuuekümnendate aastate. Ka „Õnnelikus lapsepõlves” on sellest mitmeid ilusaid nostalgilisi näiteid.
„Õnneliku lapsepõlve” on kujundanud „Unustatud nukkudest” tuttav meeskond: kunstnik Ruth Huimerind eestvedajana ning fotograaf  Tiit Veermäe ja disainer Jüri Lõun kaastegijatena. Nagu alati, on nad efektsed, mängulised ja omas laadis täiuslikud. Seegi kord ei paku nad lihtsalt illustratsioone lugude juurde, vaid püüavad lastele lähedaste esemete ja piltide kaudu edasi anda ajastu visuaalset nägu. Erinevalt eelmisest raamatust, on tegijad seda nägu servapidi ka ise näinud ja võivad mõnes asjas toetuda omaenese mälule.
Raamat „Õnnelik lapsepõlv” pole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsioon ega hukkamõist. See on lihtsalt üks killuke minevikku, kust praegune keskealiste põlvkond pärit on. Need on luuletused, jutud, laulud, pildid ja mänguasjad, mille keskel kasvasid poisid ja tüdrukud, kes täiskasvanuks saades 1980.–1990. aastate vahetusel taastasid Eesti Vabariigi. Selles uues Eesti Vabariigis on uued lapsed, kes laulavad ingliskeelseid laule, kellel on läikivapildilised kõvade kaantega raamatud ning toatäied plastmasslelusid. Praegu on nende õnneliku lapsepõlve aeg. Kuue-seitsmesed plikad-poisid ei neela enam õhinal paberile trükitud lugusid, vaid istuvad arvutite taga, mängivad arvutimänge ja vaatavad videosid, nagu nende eakaaslased igal pool mujal. Ma olen kindel, et Tiia, Malle, Vova ja Pille-Riin oleksid tänapäeval teinud just sedasama.


Tiia Toomet