Betti Alveri sõnad

Ajaleht Raamat nr 21

See raamat ei ütle palju neile, kes ei puutu kokku või ei haaku Betti Alveri loominguga. Teadmised kirjaniku elust ei pruugi karvavõrdki suurendada tema kunsti mõistmist. Aga tõsisele huvilisele võib taoline raamat avada veel mõned vaated ja lisada sügavusmõõdet Betti Alveri tundmiseks ja tajumiseks. Ning mõnele teisele siiski ehk anda tõuke vahetuks ja segamatuks ühenduseks tema loominguga.
Betti Alver ise oli ülinõudlik igasuguste loominguliste biograafiate ja elulookirjutuste suhtes. Ta hindas neid siis, kui asjatundlikkus ja usaldusväärsus liitusid kirjutamisandega, aga ei võtnud vastu odavat romantikat ja manipuleerimist, tundlemist, mis kokkuvõttes juhib metsa, eemale peamisest.
Siingi raamatus las rääkida iseenda eest Betti Alveri sõnad. Ennekõike. Olulisim on loominguline elu. Esimest korda on nüüd ühtede kaante vahel kättesaadavad Betti Alveri vähesed teadaolevad trükis ilmunud usutlused ja seisukohavõtud aastaist 1930–1986, mis moodustavad kõneka terviku, et mitte öelda kunstnikukreedo, mis on ajas hämmastavalt vähe muutunud. Lisaks ehedaid hingepidemeid, ajastulõikeid ja stiilinäiteid Betti Alveri enda kirjade ja päevikumärkmete kujul. Nende vahele on asetatud vägagi erineva taustaga inimeste mälestused ja päevaraamatukatked. Esimesed kommenteerivad teisi ja vastupidi.
Inimeste huvid, tähelepanu- ja mäletamisvõime on isesugused. Igaühega olid ka Betti Alveril oma jutud või vaikimised. Mälupildid iseloomustavad kõigepäält ikka mäletajat ennast. Aga seda enam tuleb esile ja muutub tähenduslikuks nende Betti Alverit hõlmav ühisosa.
Kogu isiksust, tausta ja õhustikku valgustav aines on jagatud kolme ajalis-mõttelisse ossa. Tinglikud rajatähised on seejuures Betti Alveri abiellumine luuletaja Heiti Talvikuga 1937. aastal ja viimase surm 1947. aastal. Kõige teaberohkem ja mahukam on kolmas osa, mis mõistetavalt põimub põhiliste elu- ja loomeküsimuste ning mäluniitide kaudu kahe esimesega.
Heiti Talvik tõuseb keskpunkti, ükskõik mis rakursist asja vaadelda. Betti Alveri luulesse taastulemise küsimus „miks elu tähetund on kordumatu?” ainult kinnitab seda. Heiti Talviku osa Betti Alveri luuletajakssündimisel ja -kasvamisel. Heiti Talvik kui loomingu ja vastupanu allikas, selgroo kasvataja. Käivitaja ja sõnumikandja. Lõpuni. Kui kirjade puhul on piirdutud Betti Alveri sõnadega ja teisi pooli ei ole ära kuulatud, siis Heiti Talvik on erand, kelle napist säilinud korrespondentsist on kaasa võetud kolm kirja, mida ei sisalda kogumik „Legendaarne” (2004).
Lisaks Heiti Talvikule II osas on võetud suured plaanid I osas Paul Viidingu ja III osas Svetlan Semenenko puhul. Kõik Betti Alveri teadaolevad kirjad Paul Viidingule „Tuulearmukese” järgsest ajajärgust elustavad parimal moel tollast vaimuvärsket ja iroonilist õhustikku. Kõik Betti Alveri teadaolevad kirjad Svetlan Semenenkole hilisemast perioodist annavad aga väärtusliku ja esindava sissevaate tema loomingulisse kööki.
Üks selle raamatu sihte on nii ja teisiti välja tuua inimesi, kes olid Betti Alveri manu eriliselt oodatud: August Sang, Ott Kangilaski, Udo Väljaots, Voldemar Panso, Leo Anvelt, Eeva Niinivaara, Eila Kivikk’aho, Vladimír Macura, Oskar Valdes, Anastassija Tsvetajeva, Urve Karuks, Svetlan Semenenko…
Selgub, et Betti Alveri eraldatus ja eraklikkus oli äärmiselt suhteline. Ta käis inimestega läbi võimaluste ja võimete piiril. Aga kvantiteedist tähtsam oli talle suhete tase, kvaliteet.
Betti Alver keeldus intervjuudest, ei tahtnud pildistamist ega lubanud end filmida. See on üldine teadmine. Ometigi oli juhuste, asjaolude ja inimeste kokkusattumisi, mille tulemusena on meil praegu lugemiseks usutlused ja valimiseks päevapildid. Mitte ülearu palju, aga on.
Ühevõrra olulised olemise ilmutused olid Betti Alveri jaoks nii tähekogu, õitsev lill kui ka tuulde räägitud sõna. Kui see kolmainsus meeles püsib, siis on hõlpsam mõista tema elu ja loomingut, siis asetub kõik õigele kohale. Betti Alveri seatud kõrgemate nõuetega tasub sammu pidada, sest muidu muutub kogu muugi taustateadmine tarbetuks, tühiseks ja ülearuseks koormaks. Teravalt joonistub välja hoolimine kõigest elavast, aukartust äratav süvenemine ja tähelepanuvõime nii suures kui väikses plaanis. Nii kosmos kui mikrokosmos. Siin on mõndagi kohast, isegi paradoksaalsel moel, kõrvutamiseks Uku Masinguga, teise peamise Tartu telje kasvatajaga üle aegade ja läbi ruumide.
Betti Alver keeldus intervjuudest, ei tahtnud pildistamist ega lubanud end filmida. See on üldine teadmine. Ometigi oli juhuste, asjaolude ja inimeste kokkusattumisi, mille tulemusena on meil praegu lugemiseks usutlused ja valimiseks päevapildid. Mitte ülearu palju, aga on.


Enn Lillemets