Legendaarne Salme

Ajaleht Raamat nr 21

See Salme Reegi repliik teenis Elmo Nüganeni lavastatud Tšehhovi “Ivanovis”
juba 1992. aastal peaaegu alati publiku aplausi.
Käesolev raamat Salme Reegist ilmub näitlejanna 100. sünniaastapäevaks ja on kirjalik jäädvustus sellest, mida ja kuidas juba oma eluajal legendaarseks saanud Salme Reek teatrisse ja teatripublikusse salvestas. Tegemist on (teatri)ajaloo raamatuga, hõlmates tänu Reegi tähelepanuväärselt pikale lavaelule üsna mahuka perioodi.
Teatri- ja kultuuriloolisi mälestusi Salme Reegist hakkas koguma Lea Arme, kes on ka raamatu mälestuste-osa koostaja. Raamatu põhiosa moodustab üks osa teatriteadlase Eike Värgi valmivast doktoritööst “Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel”.
“Legendid ei sure. Ajalikust inimesest võib saada legend, kui saatus seda soovib ja õnn soosib. Salme Reek muutus legendaarseks juba oma eluajal, ta oli näitleja, kes tegi oma tööd tõepoolest surmatunnini – näitlejasaatus oli tal õnnelik. Peaaegu seitsekümmend hooaega laval olla on meistriklass. Ta oli valinud teatri, vahest nii mõnegi loobumise hinnaga isiklikus elus, aga ma usun, et see valik sai tasutud. Salmet teati, tunti, armastati. Kui keegi on end sulle lapsepõlves südamesse mänginud, siis ta sinna ka jääb. Igaveseks.” Nii kirjutab raamatut sisse juhatades üks selle autoreist, Lea Arme.
Teatriteadlane Eike Värk alustas Salme Reegi mälestuste talletamist 1984. aastal Eesti Teatriliidu jaoks. Neid kogunes 10 aasta jagu. “Salme Reegi raamat aitab meenutada ühte sajaprotsendiliselt teatrile elatud elu ja rohkem kui poolt sajandit teatriajalugu,” ütleb Eike Värk.
Kui me räägime Salme Reegist, meenub kõigepealt tema väike habras kuju ning seejärel – justkui üks üle ühe, teine üle teise õla vaatamas – Rops ja ema Åse.
Eike Värk rõhutab Salme Reegi ainulaadsust nii tema näitlejatee erakordse pikkuse – 66 aastaga kui sellega, et juba noorena mängis ta absoluutselt erinevaid poolusi – vanu naisi ja väikesi lapsi. Lea Arme arutleb: “Kas pole see huvitav, isegi filosoofiline küsimus, et üks näitleja nii meisterlikult kehastab soorolli painest suhteliselt vabu inimtüüpe: kedagi, kellest kunagi saab mees, ja kedagi, kes kord oli naine? Väga rikas peab olema hing, kust on võtta materjali inimolemise mõlema pooluse ilmaletoomiseks.”
Legendid ei sure.


Mari Karlson