Eesti kaitseväe kasarmud

Ajaleht Raamat nr 27

Täienduseks ajaloolisi hooneid ja ehitisi tutvustavale sarjale on “Eesti taluhäärberite”, “Eesti sildade”, “Eesti kirikute” kõrvale ilmunud Teise maailmasõja eelseid Eesti sõjaväe kasarmuid ja muid riigikaitselisi ehitisi tutvustav raamat “Eesti kasarmud ja staabid”. Albumi koostamise aluseks on võetud Eesti sõjaväe väekoondiste ja väeosade struktuur 1939. aastal.

Kasarmud ja muud riigikaitselised ehitised sai noor Eesti Vabariik päranduseks Vene tsaaririigilt. Paraku ei vastanud nende asukohad alati Eesti riigikaitselistele huvidele ega vajadustele. Pealegi olid hooned eelnevate segaste võimuvahetuste ajal lõhutud ja rikutud, paljudes garnisonides polnud neid aga olemaski. Seega, noor riik pidi hakkama ehitama.

1920.aastate algul alustati Tondi kompleksi ümberehitustöödega, valmisid kasarmud Aegna saarel, laod Männikul ja Keilas. Järgneva kahe aasta jooksul kandus ehitustegevus Tapa mõisa maa-alale, 1925. aastal valmis Kaitseväe Keskhaigemaja Juhkentalis. Järgmises etapis ehitati Rakveres, seejärel Võrus ja Petseris.

“See album ei pretendeeri täielikule ülevaatele kahe ilmasõja vahel Eesti kaitseväe käsutuses või kasutuses olnud hoonetest,” ütleb autor, ajaloolane Merike Jürjo “Pigem soovisin nende piltide kaudu kirjeldada tolleaegset õhustikku ning tuua tänapäeva meenutusi noorest riigist, kus kahe aastakümne jooksul nii palju saavutada jõuti.”


Milline albumi ligi 180 fotost on kõige haruldasem?

Kõik need fotod on haruldased, sest neil talletub aeg, mälestused ja Eesti ajalugu. Kui aga rääkida albumi koostamisest, siis kõige keerulisem oli leida fotosid insener-tehniliste väeosade kohta. Samuti on vähe fotosid mereväest, eriti kui võrrelda lennu- ehk õhuväega – seal nimelt õpetati paljud, ka maaväe ohvitserid lendur-vaatlejateks, üheks õppeaineks oli neil õhufotode tegemine.
Enamus fotodest pärineb Eesti Filmiarhiivist, aga huvitavaid leide ja haruldusi on säilitamisel ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Muusemi kogus Tartus. Muidugi on äärmiselt haruldased kollektsionääride käest saadud fotod – hoole ja huviga kogutu täiendab suurepäraselt riiklikke kogusid.


Raamatus on palju emotsioone, mis võib lugejale mõnevõrra üllatuseks tulla. Kas mingi üllatus oli varuks ka teile, kui seda raamatut koostasite?

Kõige suuremaks üllatuseks oli mulle see, et nii palju suuri kasarmukomplekse Eesti riigi poolt ise ehitati – Tapa, Rakvere, Taara kasarmud Võrus, Petseris jpt. Suures osas saadi selle kõigega hakkama 1920. aastail, kui riik oli veel noor ja üsnagi vaene. Ja mõjub ikka väga emotsionaalselt, kui hakkad mõtlema, et see kõik ilma paukugi tegemata, – vabandust, Sidepataljon hakkas Raua tänava koolimajas vastu – okupatsiooniarmeele lagastamiseks üle anti.


Kui palju albumis avaldatud ehitistest praegu kas või enam-vähem äratuntaval kujul alles on?

Ikka päris palju on alles, aga hävinud on ka. Kahju on Tondi kompleksist, mis on küll hoonetena suuremalt jaolt säilinud, kuid mitte Eesti kaitseväe käsutuses. Aga see oli ju meie sõjaväeakadeemia, siit kasvas välja meie militaarintelligents! Kahju on 2. diviisi õppelaagritest Värskas ja Petseris, paljust on kahju. Seepärast on ka fotoallkirjades palju emotsiooni, tolleaegset õhustikku 1920.–1930. aastate väärtushinnangute taustal.


Mari Karlson