Alles see oli, kui kriimu näoga plika istus mere ääres suure kivi otsas ja neelas Karlssoni-lugusid. Pisaraid tõi see Karlsson peaaegu-nimekaimule paar aastat hiljem koolis. Narriti, noh.

“Jõudnuks Lindgren Eestisse kohe pärast sõda, tõlkinuks teda keegi teine. Mina ei osanud siis veel rootsi keeltki,” ütleb Vladimir Beekman oma mälestusteraamatus “Alles see oli”.

Näitaks muidugi primitiivsust, kui räägiksime seoses Vladimir Beekmaniga ainult tema tõlgetest.

Beekmani tekstid on inspireerinud Ester Mägi, Eugen Kappi, Anti Margustet. Tema romaani “Koridor” võrreldakse Dino Buzzati “Tatarlaste kõrbega”. Luuletuse “Minu koolipidud tüdrukud” ridu minu koolipidude tüdrukud/käivad väsinult kandekotiga… tsiteeritakse praegugi erinevates suhtlusportaalides. Hoiatus? Nagu 1979. aastal romaan “Eesli aasta”, millest kõik, välja arvatud tsensuur, said aru, et selle on keemiku haridusega kirjanik kirjutanud fosforiidist.

Vladimir Beekman ise on aga öelnud: “Primitiivne arusaam kirjanduse (ja üldse kunsti) vahetust ning formaalsest mõjust inimese teadvusele on visa kaduma. Kuigi võiks juba otsa saada: pole ju kõik maailma algusest peale kirja pandud ja arvutuile lugejaile edastatud ideed, olgu nad kõige õilsamad, suutnud inimkonna agressiivseid tunge murda, ürgpatt elab meis edasi. Küllap ei suuda omakorda ka ülemeelikumad ja vabameelsemad kirjatükid maailma ära rikkuda.” (1999. aasta jõulude paiku Õpetajate Lehele)

Kriitikud on Vladimir Beekmani kohta väitnud, et ta on huvitav jutustaja. Nüüd, üle hulga aja on võimalik lugeda kirjaniku mälestusi aegadest, mis alles olid:

“Kirjutasin hoopis vabamalt asjadest ja sündmustest, mis mulle minevikust vastu sähvatasid, mida oli hea meenutada ning mis annaksid ise uusi seoseid. Need on pigem impressioonid pikast elust kui kohustuslik kulgemine punktist A punkti B,” ütleb autor oma mälestustele saateks.

Mari Karlson