Johan Laidoner ja Eesti otsused

Ajaleht Raamat nr 29

2002. aastal ilmus Soomes minu uurimus „Presidentti Konstantin Päts. Viro ja Suomi eri teillä” (Otava). Uurimus äratas Eestis tähelepanu juba enne ilmumist. Keegi professor jõudis selle ette hukka mõista, tembeldades autori vaimuhaigeks või diletandiks. Ta nõudis, et seda raamatut ei avaldataks. Üks Pätsi lähisugulasi tuli mulle seletama, mida ma tohin kirjutada ja mida mitte!

Sellises õhkkonnas polnud kirjutamine kuigi meeldiv. Endastmõistetavalt sooviti elulugu ka eesti keeles lugeda. Raamatu kirjastas Tänapäev ja selle tõlkis suurepäraselt mu kolleeg kultuurisekretär Maimu Berg. Sõjanduse terminoloogiat kontrollis mu hea sõber, praeguseks lahkunud professor Rein Helme.

Minu kirjastaja Tänapäev soovis koostööd jätkata. Pakkusin uurimisteemana välja kindral Johan Laidoneri, kellest ka kirjastuse esindajad huvitatud olid. Ent muude tööde ja Eestist lahkumise tõttu lükkus töö mõne aasta võrra edasi, mis ei ole aga asjale kahjuks tulnud.

Vastupidi, Eestis on viimastel aastatel ilmunud mõningaid põhjapanevaid uurimusi, mis käsitlevad ka kindral Laidoneri tegevust. Ennekõike nimetaksin tõeliselt läbimurdelist tööd, riigiteaduse doktori Magnus Ilmjärve väitekirja „Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini” (Argo 2004). Vaevalt et mu raamat ilma Ilmjärve uurimuseta oleks sellisel kujul saanud ilmuda. Ilmjärve ja teiste panus on oluline ka 2004. aastal ilmunud uurimuses „Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani” (S-keskus). Käesolev raamat on siiski teist laadi, kuigi ka see põhineb suures osas algallikalisel materjalil ja on koostatud teaduslikku meetodit kasutades.

Ei saa eitada, et mu teos on poleemiline. Nagu juba seoses Pätsi elulooga, tahan rõhutada oma soovi, et raamat leiaks Eestis järgijaid. Näiteks vajaks hoopis uut põhjalikku uurimust Laidoneri tegevus Venemaal.

Käesoleva raamatu näol ei ole siiski tegemist ainult kindrali elulooga, vaid tahan anda uue ja värske terviknägemuse Eesti Vabariigi juhtkonna otsuste põhjendatusest ennekõike aastatel 1939–1940.




Martti Turtola