Tuletornipidamine

Ajaleht Raamat nr 3

Jeanette Winterson pole kirjutanud ühtegi harilikku või tavalist raamatut. Aga samas, kuidas saakski see igas tükis ebatavaline naisterahvas midagi tavalist kirjutada. Kes on kursis kas või tema ülikireva elulooga (sügavalt usklik pere, põgenemine kodunt ja töötamine lesbiprostituudina on vaid mõned episoodid sellest), oskab juba oodata midagi sellist, mida keegi teine ei kirjuta. Ning ei pea pettuma.
Selles mõttes ei valmista “Tuletornipidamine” üllatust: kummalised paigad, kummalised tegelased, kummalised asjaolud…
Kes muu kui Winterson oskakski kirjutada viltusest maailmast meie otseoleva sees, nii viltusest, et toolid on põranda küljes kinni ja koertel jalad erineva pikkusega; tüdrukust ja majakavahist, üksildusest, eraldatusest ja pisikeste asjade seostest suurtega.
Õigupoolest on terve see lugu peategelase Silveri odüsseia enda hinge sügavaimates soppides, hämarates tagatubades, mis on ehmatavalt sarnased meie kõigi omadele. Autori huvi selliste teadvuse, olemise ja mälu piire puudutavate teemade vastu on teada juba varasematest teostest, meenutatagu kas või tundelist ekskurssi inimkehas tema eelmises eesti keeles ilmunud raamatus “Kehale kirjutatud”.
“Tuletornipidamises” lööb välja Wintersoni (ja tegelikult mitte ainult tema) viimase aja huvi müütide ja lugude, väljamõeldise ja tegelike sündmuste ajapikku muutunud peegelduse vastu. Kõigest sellest kokku koorub taas kord võluv ja peenekoeline tekst, pisut hirmus, aga alati lummav. Winterson oma parimais avaldumisvormides.


Mihkel Mõisnik

Minu ostukorv