Elizabeth Taylori tõeline elu

Ajaleht Raamat nr 31

„Mu elu pole olnud rahulik. Olen elanud ohtlikult. Vahel on mind läheneva rongina rünnanud katastroofid. On tulnud ette juhuseid, kui olen end peaaegu surnuks joonud. Olen olnud ohtlikult lähedal enesetapule. Olen mitu korda surmasuus olnud. Kuid sellelegi vaatamata on mind alati päästnud mingi instinkt, mingi sisemine jõud, mis on mind kiskunud rongi eest eemale just hetkel, kui see mööda tuhiseb.”


Elizabeth Taylor, aprill 1997



Elulooraamatust

Kuigi teda on aastaid koheldud vastavalt ta täheseisusele, ei saa mööda tõest: Elizabeth Taylor olla pole sugugi lihtne.

Tuntud biograaf J. Randy Taraborrelli elustab Elizabethi tähelennu ja teda ümbritsenud inimesed 1940ndate Hollywoodis, sidemed, mille tulemusena oli Elizabeth õigel ajal õiges kohas, samuti situatsioonid, kus selgus, et ta oli iseseisvaks eluks ette valmistamata.

Elizabethi kaheksat abielu seitsme mehega on laialdaselt kajastatud, Taraborrelli uurib aga nende suhete psühholoogilisi ja emotsionaalseid juuri: vägivaldset abielu Nicky Hiltoniga, kiindumust laia joonega Mike Toddi ja keerukat ning süütepommina mõjuvat Taylor-Burtoni armulugu, mis jätkus aastakümneid ega kustunud tegelikult iial.

Ja lõpuks paneb Taraborrelli kirja ka Elizabethi kõige bravuurikama etteaste, tema võitluse ravimisõltuvusega ning krooniliste haigustega. Edu saavutamiseks leidis ta tuge perekonnast, sõpradest ja heategevusest.



Elizabethist

Põhiolemuselt leebe ja hooliva, kuigi sageli turtsaka ja enesekesksena mõjuv Elizabeth on keeruline inimene, keda on sageli vääralt mõistnud mitte üksnes teised, vaid tundub, et ka ta ise.

Jõukas Londoni perekonnas sündinud Elizabethist hoovas juba lapseeas erakordset võlu ja jalustrabavat ilu. Tema ema, endine näitlejanna Sara, oli algusest peale veendunud, et ta tütrel on taeva kingitud anne. Kuid ühtlasi oli Sara veendunud, et kui Elizabeth ise sellesse ei usu ega näe enda kallal vaeva, ei juhtu midagi.

Aastate jooksul mõtles ema hoolikalt läbi ja kujundas ümber peaaegu kõik noore neiu käitumise aspektid. Tema rääkimismaneer. Kehahoiak. Kõnnak. Just nagu oleks Sara režissöörina juhendanud lootustandvat uut tähte läbimurret tõotava filmi võtetel – kuigi oli tegu Elizabethi elu, mitte filmiga.

Kas nii on võimalik põhjendada tema arvukaid eluohtlikke haigusi, teab päris kindlalt vaid Elizabeth ise, kuid kõrvalt vaadates tundub see tõenäoline. Nagu käesolevat raamatut lugedes võib näha, paistis talle kohati ainsa väljapääsuna sellest piinast enesetapp.

Hilisematel aastatel hakkas Elizabeth aru saama, et elamisega kaasnevad teatud paratamatused. Elu võib olla tulvil valu. Elu võib olla ebaõiglane. Elu võib olla ettearvamatu. Ja alles nende faktidega leppides jõudis Elizabeth Taylor kõige olulisema tõdemuseni: elu on elamist väärt.