„Räägi, mälu” on Vladimir Nabokovi suurimate romaanide, „And”, „Lolita”, „Kahvatu leek” ning „Ada” kõrval sarnaselt nendega oma žanri meistriteos. Seda on peetud aegade parimaks autobiograafiaks, aga kuna hinnangud sõltuvad alati suurimal määral neile seatud kriteeriumeist, nimetagem seda siiski pigem maailma kunstipäraseimaks autobiograafiaks. See töötleb tõe erakordse vormitäiusega välja pisimate detailideni ja paistab silma erilise aja- ning ajatusetajuga.
Aprillis 1947 tunnistas Nabokov oma sõbrale Edmund Wilsonile, et kirjutab hetkel kahte „asja”: esiteks, romaani mehest, kellele meeldivad väikesed tüdrukud ja mille pealkirjaks saab „Kuningriik mere ääres” ning teiseks, uut tüüpi autobiograafiat – teaduslikku katset avada ja läteteni jälitada kõik kõnealuse isiku isiksuse läbipõimunud niidid –, mille tööpealkiri on „Kõnealune isik”. Nõnda sattusidki tema bibliograafias ja tol hetkel ka peas kõrvuti ta autobiograafia ning tema tõenäoliselt kuulsaim romaan.
See autobiograafia ilmus esimest korda aastal 1951 pealkirja all „Täielik tõendusmaterjal” ja 1966. aastal töötas Nabokov selle põhjalikult ümber praegusele kujule ning muutis ka pealkirja. Kui romaanides ei pea ta väljendusvahendites piirduma vaid ühe kõneleja, näiteks Humberti, hääle nüansside ja värelustega, vaid saab rakendada oma kadestamisväärset fantaasialendu selle täiendamisel teiste tegelaste, muude sündmuste, nimede ja muuga, siis käesolevas pisiasjadeni ülitäpses autobiograafias on tal kasutada vaid fakte, mälestusi ja meenutusi.
Tema võimuses on vaid nende valik ja väljendamise viis. Teda on sageli peetud meie aja suurimaks stilistiks ja „Räägi, mälus” peab ta just nimelt ainult stiilile toetumagi. Seega pole ime, et seda tsiteeritakse stiilinäitena väga sageli hoopis ilukirjandusantoloogiates.
Nabokov alustab oma varaseimast noorusest ning liigub, selle juurde elegantselt jutustades kogu oma rohkearvulise perekonna keerulist lugu, edasi tõepoolest arhivaarlikult punktuaalse biograafi täpsusega. Ehkki kunstipärane ja stiililiselt rikas, ei kaldu see tekst siiski kordagi ilutsemisse ega peatu ühelgi teemal liiga kaua. Muidugi on ta mälestused sügavalt subjektiivsed ja mõnelegi episoodile pööratakse vahel näiliselt ebaproportsionaalselt palju ruumi (mainitagu siin kas või mitmeid varajasi armulugusid), aga see on, nagu hiljem selgub, alati arenguliselt põhjendatud.
Nabokov mäletab stseene oma minevikust täiusliku pildilise täpsuse, fookuse ja valgustatusega, kuid enamasti alluvad need tema esituses ajastute, tema eluetappide, läbitud tunnete rütmide ja nende kõigi muutustele. Oluline temaatika on seejuures kellegi või millegi kaotus või puudus sellest.
Eriliselt omane on „Räägi, mälule” aga väga terav kuristiku tajumine – ühelt poolt „täiuslik minevik” (tema kolmekeelne kasvatus lemmiklapsena armastavas, tundlikus, liberaalses, kultuurses ja väga rikkas peres, Peterburi, maalilised maamõisad ja Euroopa supelkuurordid) ning teisest küljest järgnenud kõige selle kaotus: eksiil, isa mõrvamine, ema pikk lesepõli ning lõpuks uus ümberpaiknemine Vene emigrantidele juba koduseks saanud Euroopast üle Atlandi, kus isegi ta emakeel, mille ta oli tervena ja kahjustamata Venemaalt kaasa võtnud, teda enam teenida ei saanud.
Igatahes võib nüüd nentida: mälu on rääkinud. Ja teinud seda suurepärases, ilukirjanduslikult kaunis vormis.
Välisajakirjanduse põhjal
Eili Kargaja
