Elo Tuglase esimene päevaraamat (“Tartu päevik 1928–1941”) algab ilma pikema sissejuhatuseta ülemeelikus Pariisi eestlaste seltskonnas ja viib meid läbi 1930. aastate Eesti ühiskondliku ja kultuurielu venelaste puruks pommitatud Tartusse 1941. aastal.
Teine raamat – “Elukiri 1952–1958” – kõneleb kõigepealt elu võimalikkusest Stalini aja Eestis. “Meid, meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu võikirnus. Peab imestlema, et me ise ja veel nii paljud meie ümber üldse elavad…” alustab Elo pärast kümneaastast vaheaega taas oma päevaraamatut.
Päevikupidaja oskab isegi kõige raskemate katsumuste ajal näha elus ikka ka koomilist poolt, vormib sellest ajast ja teda nüüd ümbritsevatest inimestest paraja koomuski. Siiski on Aadu absurdistiilis peretrall ja Muia loomemured vaid omamoodi psühhoteraapiline sirm, et mitte kõnelda hoopis rängematest, hingele haiget tegevatest asjadest. Need asjad on siiski aimatavad mõnest vihjest, mõnest poolikust lausest, mõnest otsesest nördimusavaldusest.
Me ju teame praegu sedagi, millest päevikupidaja eriti ei kirjuta: et suur osa Tuglaste pere kunagisi sõpru-tuttavaid, eelmise perioodi kaaslasi, “Tartu päeviku” tegelasi, on kas küüditatud, vangis või põgenenud välismaale.
Ja need tuttavad, kes saatuse tahtel on siiski Eestis ja veel elus, on põlu all nagu Friedebert Tuglaski (Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Eduard Hubel) või vähemalt erakordselt masendunud ja pettunud (Elo kohtumine August Allega enne viimase surma). Kaks kunagi väga seltskondlikku ja ühiskonnaelus aktiivselt osalenud inimest elavad nüüd väga üksildast elu.
“Elukirja” uut trükki ilmestab rikkalik pildimaterjal. Lisaks päevikule endale leiab raamatust selgitava saatesõna, põhjaliku nimeloendi, ajaleheväljavõtted, mis annavad parema pildi tolle aja vaimsest õhustikust, ning Elo Tuglase kirja “Minu teekond Uusnast Nõmmele” aastast 1944.
Mall Jõgi