Näppasin selle pealkirja kirjandusteadlase Rutt Hinrikuse artiklist 24. jaanuari Postimehes (“Kas raamat peab olema kirjandus”).
Kirjastus Tänapäev on andnud välja palju elulooraamatuid – memuaare, biograafiaid, koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja ühendusega Eesti Elulood ka esinduslikke kogumikke Eesti rahva lugudest (“Eesti elulood”, “Sõja-ajal kasvanud tüdrukud” jt) ning teinud seda eelkõige sellepärast, et kõige aluseks on mälu.
Veebruari lõpus ilmuvad raamatud “Mu kodu on Eestis” ja “Эстония – мой дом” on erilised kahel põhjusel. Esiteks ilmuvad need paralleelselt nii eesti kui vene keeles, teiseks kirjeldavad nad selle Eesti elanikkonna osa elu, kes on eelmistes kogumikes kõrvale jäänud – need on Eestisse ümberasunud.
Kõigis sellesse kogumikku koondatud lugudes on vähem või rohkem juttu päritolust, samuti perekonna või vanemate elust Venemaal ja Eestisse tuleku põhjustest. Nende elulugude läbi avaneb pilt vene kogukonnast Eestis.
Elulugudes jutustatakse kohanemisest/kohanematusest, suhtlemisest ja suhtumisest Eestisse, armastusest Eesti vastu. Sageli avanevad ootamatud ja traagilisedki saatused või üllatavad hirmud (nt meenutab Tatjana, kuidas ta kartis lapsena, et tuleb valge laev ja viib eestlased ära ning ta jääb üksi maha). Avameelsed ja siirad jutustused elust aitavad paremini mõista inimesi meie kõrval, nii sarnaseid ja ometi erinevaid.
Osa perekondi on elanud Eesti linnades, Peipsi-äärses piirkonnas või lähemas naabruses juba eelmise sajandi alguses. Nii jutustab Valentina Želnina (sünd 1914), kuidas Želninite perekond tuli Eestisse Peterburist juba Esimese maailmasõja lõpul.
Venekeelne juudi perekond Judeikinid on elanud Eestis juba 19. sajandil. Paljud teised aga on tulnud siia pärast sõda ja 1950ndatel aastatel, mõned mälestuste autoreist on Eestisse elama asunud alles 1980. aastatel.
Need elulood ei ole kirja pandud lootusega kuulsaks saada. Need on osake ajaloost, osake isikuloost. “Inimesel, kes on jätnud oma eluloo hoiule Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisesse arhiivi, ei ole võib-olla aimugi, missuguse aarde võivad tulevikus leida kui mitte alati ajaloolased, siis etnoloogid, etnograafid, dialektoloogid, kultuuriloolased… Lõpuks saavad hindamatu kingituse meie lapsed ja nende järglased,” ütleb kogumiku koostaja Volita Paklar.
Volita Paklaril on unistus koguda esinduslikuks kogumikuks kõigi Eestimaa rahvaste elulood. “Pöördusime kõigi rahvuste ühenduste poole. Saime väga positiivset vastukaja ja loodame, et mitte kauges tulevikus saame anda välja raamatu kõigi Eestimaal elavate üle 120 rahvuse elulugudest.”
“Elulookontseptsioon peegeldab ühiskonda. Elulugude kogumise ideeks on uurida, kuidas inimesed näevad ja kirjeldavad maailma ning kuidas üksikisiku saatusest kujuneb ajaloo saatus ja vastupidi,” ütleb elulugude hea hoidja kirjandusmuuseumis Rutt Hinrikus (Postimees 24. jaanuar)
Need kaks raamatut on sündinu paljude asutuste, organisatsioonide ja heade abiliste toel. Nii näiteks viis Svetlana Sitnikova elulookirjutajad Peipsi vanausuliste juurde, Asja Varitš kirjutas üles paljude inimeste elulood, kes jaksasid küll mäletada, kuid ei jaksanud oma mälestusi kirja panna.
Miks seda teha? Ja miks avaldada kirjanduslikus mõttes ebatäiuslikud tekstid?
Sest ajalugu lõpeb siis, kui lõpeb mälu.
Mari Karlson