Mälestusi Adolf Hitlerist

Ajaleht Raamat nr 39

1951. aastal juhiti Leopold Stockeri kirjastuse tähelepanu tollal 62-aastasele austerlasele August Kubizekile. Linnaameti juhataja ning endise kapellmeistri tähelepanuväärsus seisnes selles, et ta oli nooruses mitu aastat suhelnud Adolf Hitleriga. Kirjastuses taibati, et Kubizeki mälestustel võib olla erakordne väärtus. Mehel paluti noorpõlvemälestused Hitlerist jäädvustada enda parima äranägemise järgi. Ainus, mida tal tingimata järgida tuli, oli tõde.

Kubizeki nõusolek ei tulnud kergelt. Ta oli idealist ja kartis valestimõistmist. Otsustavaks sai aga tema soov selgitada pilti, mille aeg oli Hitlerist maalinud, ning kummutada valesid, mis seostusid Hitleri kujunemisaastatega. Kubizek seadis endale kirjutamisel reegli: mitte milleski liialdada, kuid ka mitte midagi salata. Tema oma sõnadega: “Tahan ainult öelda: nii see oli.”

Kubizek andis mõista, et tema mälestuste veenvus ei tohiks johtuda paljastustest ja ühekülgsetest kohtuotsustest, vaid just nimelt asjalikust ja õiglasest lähenemisest. “Mälestusi Adolf Hitleriga veedetud noorusaastatest ei saa nimetada raamatuks, mis kõneleb tema poolt, kuid ka mitte raamatuks, mis kõneleb tema vastu. See on töö, mis mitte kellestki mõjutatuna, mitte kellegi poolt tellituna, eelarvamusteta ja eranditult tahab teenida ainult tõde ning sellega anda Adolf Hitleri isikule asjalik ja õiglane hinnang.”

Et kirjastuse ja autori nägemused sobisid, ilmuski Kubizeki käsikiri 1953. aastal raamatuna “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber” ning äratas kohe suurt tähelepanu. Aastaks 1956, mil Kubizek suri, oli tema mälestustest saanud rahvusvaheliselt tunnustatud ajalooline dokument – allikas, mis võimaldas põhjalikku sissevaadet diktaatori loomuse kujunemisse, põhjendades tema hilisemat tegevust riigimehena.

Mõnedes publikatsioonides on väljendatud kahtlust, et Kubizek sai juba 1938. aastal Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (nn Hitleri partei) peaarhiivist juhtnööre, kuidas Hitleriga seotud mälestusi kirjutada. Aga et Kubizeki koostööd Hitleri parteiga ei ole tõestatud, on tema meenutustel endiselt dokumentaalne väärtus. Seetõttu ei ole ka ühtki kordustrükki sisuliselt muudetud; lisatud on ainult illustreerivaid fotosid ja joonistusi Kubizeki lese kogust ja mujalt ning näiteid Kubizeki ja Hitleri kirjavahetusest, samuti olulisematest arhivaalidest (testamendid, sünnitunnistused jms).

Kubizek nimetas ennast Hitleri “ainsaks ja erandlikuks sõbraks” aastail 1904–1908. Algul elasid nad koos Linzis, seejärel aga Viinis, jagades ühist tuba. Kubizek ei teinud saladust sellest, et tunneb end Hitleri tänuvõlglasena – just tema abiga õnnestus Kubizekil pääseda konservatooriumi muusikat õppima. Kubizek ei varjanud ka seda, et oleks soovinud sõpruse jätkumist. Ent nad jäid teineteisele siiski võõraks. Adolf kadus “suurlinna pimedusse”, nagu kirjutab Kubizek. “Üksi ja üksildasena tahtis ta oma teed käia ja kanda kõike, mida saatus talle tõi.” Sõpru tal sellel teel enam ei olnud.


Priit Põhjala