Elektrirongid Eestimaal

Ajaleht Raamat nr 42

Suuremate linnade arenedes hakkasid Eestis nende lähedusse kujunema ka eeslinnakesed – suvituskohad, aedlinnad ja alevid. Nende teket ja arengut soodustas raudruuna tulek Eestimaale.

Nii hakkas XIX sajandi 70. aastail Eestimaa kubermangu keskuse – Tallinna –lähedal lisaks meretee kaudu keskusega soodsalt ühendatud Piritale arenema ka raudteeühenduse saanud Nõmme piirkond. Esialgu läbisid sealset 1872. aastal avatud peatuskohta üksikud aururongid. 1888. aastal, mil Nõmmel avati jaam, asus erakätes Balti Raudtee esimesena Tallinna ja Nõmme vahele Eestis sobilikku lähiliiklust looma. Balti Raudtee Oranienbaumi osakonnast toodi liini “motoriseerimiseks” kohale omapärased sõidukid: kaks 1882. aastal Kolomnas ehitatud auruvagunit (aurujõul töötavat “mootorvagunit”).

I maailmasõja alguseks oli Nõmme lähedale praegusesse Pääskülla tekkinud teinegi asum – Peetri aedlinn, kus 1916. aastal avati peatuskoht Petrovskaja. 1920. aastate alguses liikus sel Tallinna lähiliinil kolmteist paari aururonge, millest neli–viis sõitsid ka Pääskülani.

Kuid sellest Tallinna ja selle lähipiirkonna kasvavate vajaduste rahuldamiseks enam ei piisanud. 1879. aastal Berliini tööstusnäitusel esitletud maailma esimene elektrivedur – Siemens-Halske ehitatud kolmehobujõuline väikesõiduk, mis sõitis 150-voldise pingega alalisvoolu toitel 7-kilomeetrise tunnikiirusega – oli elektrirongide võidukäigu alguseks raudteetranspordis.

Esialgu ennekõike reisijateveos rakendust leidnud ja XX sajandi alguses üha enam levima hakanud elektri veo kasutamisest Eesti raudteedel hakati teada olevalt esmakordselt rääkima 1920. aastal pärast Vabadussõda. Seoses plaanidega rajada Narva
jõele hüdroelektrijaam peeti otstarbekaks pärast elektrijaama valmimist Tallinn–Narva raudtee tervikuna elektrifitseerida, paraku ei jõutud aga ideest kaugemale.

Samal ajal oli teisel Eesti suurlinnal – Tartul – tekkinud vajadus parema ja tihedama ühenduse järele kauni suvituskoha Elvaga, mis asus Tartust 25 km kaugusel. 1922. aastal kerkis eraalgatuslikult
üles mõte lahendada see probleem Tartu–Elva vaheliste elektrirongidega. Selle asemel sai
nimetatud linnalähiliin 1927. aastal siiski varustatud hoopis Eesti esimeste bensiinimootorvagunitega.

1923. aastal otsustas riigiraudteede valitsus lahendada elektrirongidega Tartu linnalähiliiklusest palju pakilisema liiklusprobleemi Eesti pealinna raudteesõlmes
– Tallinn–Nõmme–Pääsküla ühenduse.

Tõnu Tammeraru