Kui ajalugu kuulub tõepoolest võitjale, siis mis juhtub, kui võitjaks kuulutavad end mitu sõdivat poolt? Seda mõistatust käsitleb Norman Davies oma värskeimas teoses „Euroopa sõjas”. Raamat on eeskätt uuest vaatepunktist lähtuv käsitlus, mis pakub uudset tõlgendusvõimalust hästi tuntud faktidele ning osutab vähem tuntutele.
Globaalses sõjas lihtsaid võite ei ole
Raamatu alapealkiri „Lihtsat võitu ei ole” on tegelikult tautoloogiline – kes julgeks arvata, et lihtne võit on globaalses sõjas üldse võimalik. Ent Daviesi raamat ei püüa sellest hoolimata defineerida ilmselget, vaid lisada niigi mitmetahulisele küsimusteringile veel ühe mõõtme. Autori lähtepunkt on tõsiasi, et sõja kohta esitatavad andmed ja analüüsid ei ole kunagi objektiivsed, vaid lähtuvad ikka mõne vaenupoole tõlgendusest.
Erand pole siin mõistagi ka Teine maailmasõda, milles selge on õigupoolest ainult kaotanud pool. Võitjate osas on asi segasem, sest erinevad liitlased näevad sõja ja eriti selle lõpu kulgu üsna erinevalt, tõstes mõistagi esile enda just otsustavat osa selles ning vähendades teiste oma. Daviesil õnnestub siduda tervikuks kaks peamist elementi Euroopas peetud sõjas: Inglismaa, USA ja nende liitlased läänes ning Venemaa koos oma arvukate vabatahtlike ja sunnitud satelliitidega idas. Selle ühtsena käsitlemise rõhutamine on ka põhjendatud, sest veel tänagi kipuvad ajaloolased, filmitegijad, kirjanikud ja ajakirjanikud võtma 1939–1945 toimunut justkui kahe erineva konfliktina.
Autor käsitleb neid enam-vähem ühtsena, kahtlemata seejuures kummagi strateegilises tähtsuses. Kurski lahing, ajaloo suurim tankilahing, saab teenitult rohkem ruumi kui El Alamein või isegi Normandia dessant. See on tervitatav, sest sisaldamata küll oluliselt uut informatsiooni, astub see siiski välja mitmest Lääne inimestes sügavalt juurdunud stereotüübist. Eesti lugejale tuleb see retoorika loomulikult tuttav ette, kuid ka meile pole seda varem esitatud ligilähedaseltki objektiivselt, kontekstis läänerindel toimunuga. Davies käsitleb liitlaste operatsioone sõja võitmise seisukohast pigem toetava tegevusena, milline lähenemine on mitmelt poolt terava kriitika osaliseks saanud.
Ometi tuleb tõdeda, et tõepoolest, Euroopas langes Teise maailmasõja lahinguis umbes 200 000 Briti sõjaväelast, Nõukogude Liit kaotas aga pea üheksa miljonit. Autorit on süüdistatud ka liitlaste Kaug-Idas peetud sõja lahutamist Euroopast, kuigi liitlastele olid need teatrid kindlasti üks tervik, ent raamat keskendubki juba pealkirjast alates just Euroopale.
Tohutu hulk kõige erinevamaid fakte
Daviesi tugev külg on alati olnud antoloogiliste faktide koondamise võime. Ta kogub tohutu hulga kõige erinevamaid fakte, anekdoote ja arvamusi, mis ei pruugigi alati mahtuda ajaloolisse narratiivi, kuid on seda väärtuslikumad täiendava materjalina. Kenasti süstematiseerituna illustreerivad need põhiteksti suurepäraselt.
Kas me näiteks oleme kuulnud, et kahe maailmasõja vahel sõlmiti Euroopas 54 erinevat mittekallaletungilepingut?
Või kas teame marssal Žukovi musta nalja Nõukogude sõdurite arguse eest maha laskmise kohta: „Punaarmees peab olema väga julge mees, et hakata argpüksiks.” Tankid ja lennukid, Glenn Miller ja “Lili Marleen” muudavad selle vägagi toeka teose lisaks tõsisele lähiajalookäsitlusele ka suurepäraseks öökapiraamatuks ning huvitavaks neilegi lugejaile, kellele väga akadeemiline esitusviis ehk nii suurt huvi ei paku.
Reaalsed ja hoomamatud vangilaagrid
Meid puudutab aga eriti sõja tulemuse küsimus üleüldse. Tähtsustades igal sammul Nõukogude Liidu rolli maailmasõja kulgemises ja lõppemises, ei käsitle Davies sõda tervikuna siiski kui võitlust ühe koletise vastu, vaid kahe totalitaarse režiimi surmaheitlust, mis liitlaste osaluseta võinuks Euroopale lõppeda lihtsalt ühe ikke asendumisega teisega. Meil ja pea kogu Ida-Euroopal see suuremal või vähemal määral just nii läks.
Davies ütleb selge sõnaga välja tõsiasja, mida paljud Lääne ajaloolased on pikki aastaid paremal juhul vältinud või halvemal lihtsalt mitte mõistnud: kui Teise maailmasõjaga seoses on harjutud rääkima peamiselt holokaustist ja juutide hävitamisest Hitleri koonduslaagrites, siis tegelikkuses olid Nõukogude liidu laagrid hoopis suuremad, efektiivsemad ja kuna nende olemasolust eelistas muu maailm mööda vaadata, said oluliselt pikemalt tegutseda. Neis hävitati samasuguse, ehkki võib-olla mõnevõrra pikaldasema julmusega tegelikult märksa rohkem inimesi kui Saksamaa omades – mis meile siin pole mõistagi eriline uudis.
Autor läheb isegi sammukese kaugemale, nentides veel üht meile suhteliselt hästi teada olevat fakti: Nõukogude Liit mängis küll maailmasõja lõppemise juures võtmerolli, kuid tegi seda väga kõrge hinna eest, muutudes sõja ajal tegelikult hiiglaslikuks vaid ühe eesmärgi nimel töötavaks vangilaagriks, ühtseks masinavärgiks, mille ainus eesmärk oli sõdimiseks vajaliku ressursi produtseerimine. Ja selle juures ei valitud vahendeid ega hoolitud inimeludest.
Lihtsaid võite pole tõesti olemas, selles pole Eesti lugejat ilmselt tarvis pikemalt veenda, aga loodetavasti õnnestub Norman Daviesil mõnevõrra ühtlustada ka meie eri aegadel üldiselt üsna vastukäival informatsioonil põhinevat pilti Teisest maailmasõjast.
Harras Kullasepp
