Võrratu peresaaga Tauria kreeklannast

Ajaleht Raamat nr 43

„Medeia ja tema lapsed“ on maineka tänapäeva vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja kolmas raamat, mis ilmub eesti keeles. Enne seda olid „Lõbus matus“ ja „Kukotski juhtum“. Seega on tegu autoriga, keda eesti lugeja juba mõnevõrra tunneb. Aga kui ka mitte, siis on väga hea võimalus „Medeiaga“ seda tutvust alustada.

Olen kunagi siinsamas väljaandes kirjutanud Ulitskajast kui võrratust elulugude rääkijast. Ka „Medeia“ on paras peresaaga. See räägib loo Tauria kreeklannast Medeia Mendesest – väärikast vanast külavelskrist, kes kogu oma pika elu on veetnud Krimmi poolsaarel. Pealkirjast ei maksaks ennast eksitada – oma nimekaimuga Vana-Kreeka mütoloogiast on Ulitskaja Medeial vähe ühist. Ta ei armu argonautide juhti ega mürgita oma poegi – Medeia saatuseks on olla lastetu. Kuid tal on kaksteist venda ja õde, ja kuna Medeia elab imekaunis kohas mägede vahel, siis loomulikult käib kogu noorem suguvõsa – ligi kolmkümmend inimest üle kogu Nõukogude liidu – tema majas kordamööda suvitamas.

Üksteise järel rulluvad meie ees lahti Sinopli kirju perekonna saatused. Rikka, kuid kiiresti vaesunud Feodossia kaupmehe poja Georgi vahmiil. Pereema, kes sureb neljateistkümnenda lapse sündides. Pereisa, kes on traagiliselt hukkunud aasta varem. Ja allesjäänud kolmteist last, keda sajandi teisel kümnendil puhkevad revolutsioonid samuti halastamatult hävitama hakkavad. Nii karmilt, et lõpuks jäävadki alles üksikud: lastetu Medeia, tema kerglane noorem õde Aleksandra ning kaks armastatud venda, Fjodor ja Dmitri. Samuti siis kõigi naised, pojad, tütred ja noorem lapskond.

Kuid see ei ole tõesti pelgalt vaid ühe suguvõsa kroonika. Sest Ulitskaja poleks tema ise, kui tema lood ei räägitaks ühtlasi eluaegsest sõprusest ja saatuslikust armastusest, oskusest andestada ja oskusest surmaga ära leppida, inimelu kaduvusest ning jäljest, mis tema järglaste ellu maha jääb. Medeia romaan on tähelepanuväärne veel seetõttu, et jäi viimaseks tõlkeks Vilma Matsovile, kelle väga headest eestindustest me nüüdsest ilma oleme. Ilus lõpetus ühe väga hea tõlkija suurele elutööle. Ja kasvõi austusavaldusena läbilugemist väärt.


Ilona Martson

Minu ostukorv