Aastate jooksul on eesti luule ajendanud koostama kõikvõimalikke antoloogiaid-valikkogusid. Osas neist on püütud anda ülevaadet mingist kindlast luuležanrist, näiteks ballaadidest; osas on keskendutud mingile kindlale ajajärgule luuleloomingus, näiteks nõukogude perioodile; mõne antoloogia koostamisel on valikus lähtutud sihtrühmast (lapsed); mõnest antoloogiast leitava valiku aluseks on autorkond (naisluuletajad) või materjal, keel ise (murdeluule).
Leidub valdkondi või teemasid, mis on piisavalt populaarsed, et anda ainest üha uutele ja uutele kogumikele (armastus, aastaajad, loodus, isamaa), kuid mitmed valdkonnad ja teemad on originaalsemad, harvaesinevamad ja spetsiifilisemad, nii et nende kohta on läbi aegade ilmunud vaid üks kogumik – eesti rännuluule, sinimustvalge lipp eesti luules, luule ja luuletajad luules jne.
Siivsus ja rikkalikkus käsikäes
„Viinakuu” on antoloogia, mis koondab selliseid eesti luuletusi, millele on andnud rohkem või vähem ainest alkohol: kõige sagedamini vein, viin ja õlu, aga vahel ka viski, konjak, brändi, piiritus, odekolonn ja kõikvõimalikud muud joovastavad joogid. Ei saa öelda, et alkohol oleks luuletajate ja luule lugejate hulgas ebapopulaarne teema, pigem vastupidi, kuid ometi ei ole alkoholist eesti luules seniajani ühtki valikkogu ilmunud. Seega võib öelda, et „Viinakuu” täidab lünga eesti luule valikkogude reas.
Kas selle lünga täitmine oli keeruline? Jah, mõneti kindlasti. On küll tõsi, et pidutsemine ja elurõõm, vein ja joovastus kuuluvad Euroopa luule kinnisteemade hulka juba antiikajast alates – ühe vana inglise joomalaulu viisike on koguni maailma võimsaima riigi hümniks ülendatud –, kuid eesti luulet polnud sellise pilguga seni veel keegi silmitsenud ja seetõttu oli ka põhjendatud hirm, et n-ö saak võib olla kurvavõitu ja aines kasin.
Nagu koostamise käigus selgus, oli see eelarvamus omajagu õigustatud, üldiselt aga ikkagi mitte. Kui välja arvata varasema eesti luule mõned üksiknäited ning 19.–20. sajandi piirimail võrsunud võitlev karskusvärss kui omaette nähtus, võib alkoholist kui eraldi teemast eesti luules kõnelda tõepoolest alles Heiti Talvikust alates. Isegi nooreestlased ja siurulased olid selle koha pealt ütlemata siivsad. Pärast Talvikut aga on saak rikkalik, viimastel aastakümnetel lausa vohav, nii et kui esialgu oli mure, et antoloogia võib tulla liiga õbluke, siis hiljem tuli silmitsi seista vastupidise probleemiga – ja asuda mahtu piirama.
Tõsine luule, austusväärsed luuletajad
Antoloogia koostamisel ja väljaandmisel osutus väikeseks komistuskiviks seegi, et mõnes potentsiaalses kaasautoris näis tekitavat kohkumust, ehk koguni võõrastust, et kõikvõimalike armastus- ja kevadluule valikkogude kõrval tahetakse nüüd ilmutada antoloogiat, mille rõhuasetus on alkoholil. Sellegipoolest sai kogumiku kaante vahele aukartust äratav hulk tõsist luulet ja austusväärseid luuletajaid – esimesi ligi kolmsada ja teisi rohkem kui sada, Kristian Jaak Petersonist Ain Kaalepi ja Aapo Ilveseni, Juhan Liivist Andres Ehini ja Contrani, Betti Alverist Ellen Niidu ja Triin Tasujani, Debora Vaarandist Doris Kareva ja Maarja Kangroni.
Sisu kõrval ei saa jätta ka esile tõstmata „Viinakuu” viimse detailini läbi mõeldud ja igati asjakohast kujundust, mis haakub sisuga nii materjalis kui ka värvis, rääkimata visuaalseist sümboleist-kujundeist, mis – nagu paljud luuletused isegi – kätkevad endas rohkem kui üht võimalikku tõlgendust.
Pigem motiiviantoloogia
Olgu veel lisatud, et avarama pildi ja mitmekesisuse huvides pole „Viinakuu” mitte päris temaatiline, vaid pigem motiiviantoloogia. See tähendab, et valikusse on kaasatud selliseidki luuletusi, kus alkohol või joomine esinevad tausta- või kõrvalmotiivina ning jutt käib hoopis millestki muust – näiteks Betti Alveri „Tuhapäevas” ja Jaan Isotamme luuletuses „Täna on eeva synnipäev” Eesti Vabariigi aastapäevast, Rudolf Rimmeli luuletuses „Õllepruul Märt” vist peaminister Mart Laarist jne.
Olgu ka rõhutatud, et elu ja luule vahekord pole üksühene ning luuletaja kurku kallatud alkoholikoguse ja alkoholile pühendatud luuletuste hulga vahel puudub igasugune seos. Mõned „Viinakuus” külluslikult esindatud luuletajad olid või on täiskarsklased, mõne tuntud viinanina luulest aga ei õnnestunud isegi tikutulega otsides leida ainsatki vihjet alkoholile.
Õlleklaasi taga istudes võiks polemiseerida selle üle, miks ilmub „Viinakuu”-nimeline luulekogu mais, mitte oktoobris. Ehk sellepärast, et iga kuu on teatud mõttes viinakuu?
Priit Põhjala, Udo Uibo
