Krimiklassiku tagasitulek

Ajaleht Raamat nr 7

Dashiell Hammett, keda loetakse ameerika kriminaalkirjanduse nn „karmi koolkonna“ rajajaks, sündis 1894. aastal Marylandi osariigis. 14-aastaselt lahkus ta koolist ning pidas mitmeid ameteid, sealhulgas lehepoisi, kulleri ja lihttöölise omi.
1915. aastal astus ta kuulsa Pinkertoni agentuuri ridadesse ning tegutses mõnda aega kutselise detektiivina. 1918. aastal värvati ta sõjaväkke, kus haigestus teda elu lõpuni vaevanud tuberkuloosi ning kust ta demobiliseeriti aasta hiljem. Edasi katsetas ta veel mõned aastad „pinkertonina“ ning teenis San Franciscos elatist reklaami alal. 1930ndatel lõi Hammett muuhulgas kaasa Hollywoodi stsenaristina.
Pärast sõda tegutses kirjanik Inimõiguste Komitees ning veetis makartismi päevil pool aastat vanglaseinte vahel, kust vabanedes leidis, et Ühendriikide valitsus on ta ilmse kättemaksuaktina maksuameti kaudu laostanud. 1950ndatel halvenes Hammetti tervis järsult: nõrkadele kopsudele lisandus aina süvenev alkoholism. Rahatuna suri ta 1961. aastal vähki.
Kokku ilmus Hammettilt ajakirjades üle 60 lühijutu ja lühiromaan „Naine pimedas“ (Woman in the Dark; 1933), lisaks kirjutas ta kõigest 6 aastaga 5 „täispikka“ romaani: „Punane lõikus“ (1929), „Daini suguvõsa needus“ (The Dain Curse; 1929), „Malta pistrik“ (The Maltese Falcon; 1930), „Klaasist võti“ (The Glass Key; 1931, ek 1987) ja „Kõhn mees“ (The Thin Man; 1934, ek 1987).
Kui Hammetti teoste esmailmumisel paigutas avalikkus need pelgalt õnnestunud kriminaalromaanide kilda, siis tänaseks on nende retseptsioon detektiivkirjanduse raamidest välja murdnud ning neid loetakse asjatundjate seas ameerika kirjanduse täieõiguslikku kaanonisse. Nii näiteks valis ajakiri Time hiljuti kahekümnenda sajandi 100 parima ameerika romaani nimistusse ka „Punase lõikuse“.
Huvitavaks võib selle raamatu puhul pidada juba selle ülesehitust: akadeemilises mõttes polegi justkui tegu „õige“ romaaniga, vaid mitme lühemat sorti looga, mis omavahel üsnagi lodevalt põimuvad. Tegelikult kasutanudki Hammett teose konstrueerimisel nelja varem ilmunud jutu materjale ning kriitikud eristavad siin selgelt nelja „vaatust“, millest igaüks sündmustiku ise kaarde tüürib: peatükid, kus uuritakse Donald Willsoni mõrva, järgmised, kus minajutustaja alustab sõda terve linnaga, seejärel liituvad temaga veel kaks detektiivi San Franciscost, ning lõpuks tuleb tal vältida tagaotsitavana ise arreteeritud saamist ja samas lõpule viia lahing Mürgiküla vastu.


Lauri Saaber