Mees, kellel oli alati aega

Ajaleht Raamat nr 7

Kui kuulen tsiteeritavat Betti Alveri värsse: “Ajal, mil virkus sind piiras, / julgesid olla sa siiras, / õnnelik, vaba ja laisk,” kerkib ikka silme ette Arderi Oti nägu – suur, habetunud, muhe ja muhelev, alati huvitatud kõigist ja kõigest, mis kellelgi teoksil, ning alati poetamas pisukest pilavat pipratera vestlusse, kui see tema meelest liiga lahjaks või targutavaks kippus minema.
Otil oli alati aega – juba rakverelasest keskkoolipoisina Tartu ja Tallinna kohvikutes liikudes polnud tal kusagile kiiret, nii et kui trehvasid teda hommikupoolikul loengute vahel ülikooli kohvikust läbi lipates, siis võisid üpris kindel olla, et ka küünlavalgusõhtul istub Ott mõnusasti juttu kõmistades ikka samas lauas, kuigi seltskond on ehk juba mitu korda vahetunud…
Kuuekümnendate aastate lõpupoolel oli Oti ajus justkui ühiskorter, mille ühes toas elas naeruhimuline, terase pilgu ja terava keelega seltskonnalõvi ning teises nukrameelne noor poeet – esimesed luulekatsetused, mida ta kohvikusõpradele lugeda andis, kõnelesid öisest rahutusest, nukrusest ja kaugete tähtede kumast, vaid harva ilmutas neis värssides end mõni irooniline mõttekäik.
70. aastatel asus enamjagu ajalehtede-ajakirjade toimetustest suures ja tolle aja kohta supermoodsas Ajakirjandusmajas Pärnu maantee majas number 67-a, ning Oti kõmisevat bassi võis kuulda õige mitmes toimetuses: ajakirjade tiibhoones oli ta sagedaseks külaliseks nii Pikri kui ka Pioneeri ja Tähekese tegijate seas.
Omaaegse tuntud laulja ja laulupedagoogi Aleksander Arderi lapselapsena oli Ottki muusikainimene. Temast sai üks meie tuntuimaid ja viljakaimaid laulusõnade autoreid, kellel oli oma “pesa” paljudes bändides. Kõige enam laule on Arderi tekstidele kirjutanud Rein Rannap – Ott oli omaaegse Ruja jaoks nagu õueluuletaja ja Arder-Rannapi “Tule minuga sööklasse!”, “Eile nägin ma Eestimaad” ning “Kes kellega käib” on saanud juba poplauluklassikaks. Oti laulutekste on kasutanud ka paljud teised esitajad. Vaimukaid laulusõnu kirjutas ja tõlkis ta ka tele- ja teatrilavastuste tarvis.
Täiskasvanute-luulekogusid jõudis Ott Arder avaldada ainult kolm: “Üks kõiksus” (1982), “Tasakaalukeeled” (1988) ja kahtpidi pööratav-loetav “Tähetolgus. Tähe(d) tolmus” (MMI ehk 2001) – viimati nimetatul on “taguripidi-autorina” kaanel (O)tto Redra nimi.  Tegelikult leidub ka 2003 ilmunud “Puupeatuses” luuletusi, mis pole kohe päris kindlasti lastele adresseeritud – samas on need siiski kirja pandud “otilikus lastekirjakeeles” ehk suurte tähtedega.
Ott Arder suri 26. juunil 2004. See oli ilus päikeseline suvepäev – selline päev, mille kohta Ott kunagi kirjutas: “Kõik lapsed merre lähevad, / ei lähe vaid need, kes köhivad”. Tartu lauluväljaku laval ei laulnud poistekoorid küll seda merreminekulaulu, vaid hoopis: “Tule metsa! Mine metsa!”  Laulusõnade autor ise oli Hiiumaal ega saanud laste ette kummardama tulla – sooja vastuvõttu ja mürisevat aplausi oleks ta hinnata osanud! Mõtlesin, et küllap saan peatselt sellest Otile kõneldes teda rõõmustada – ja hetke pärast saabus mobiilisõnum Oti surma kohta. Luuletaja süda oli seisma jäänud kolm tundi enne metsalaulu kõlamist.
Ott Arderi värsid aga jäävad alles ja ajavad maa peal oma tähtsat asja. Ott ise arvas:
Kuid on esmatähtis
tähtis nii mis kole
ikka olla loetav
heale lugejale


Leelo Tungal