Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem Leo Kunnas kirjutas raamatu oma kogemustest Iraagi sõjas.
Kuidas kolleegid sõjaväes kirjanduslikku tegevust on kommenteerinud?
See on mul kolmas raamat, lühiromaan “Kustumatu valguse maailm” ilmus esmakordselt aastail 1990–1991 Loomingus järjejutuna ning uuesti koos romaaniga “Sõdurjumala teener” 2001. aastal.
Ülematelt, kolleegidelt või alluvatelt pole oma kirjandusliku tegevuse suhtes negatiivseid kommentaare kuulnud, pigem vastupidi. Ka pole mõtet kirjutamist ja boheemlust üks-ühele omavahel seostada. Kirjutamises on pigem viis või kümme protsenti annet ning üheksakümmend või üheksakümmend viis protsenti tööd ning teenistuse kõrvalt kirjutamine nõuab veelgi rohkem pingutusi ja enesedistsipliini kui teenistus ise.
Kas plaan Iraagi päevist raamat kirjutada oli juba enne minekut?
See mõte tekkis kohe, kui sain teada, et pean Iraaki minema. Kui eelmise aasta augusti lõpus minekuaeg kätte jõudis, olin kirjutamisplaani enda jaoks juba täpsemalt selgeks teinud.
Kuidas kirjutamine füüsiliselt toimus, tippisite öösiti arvutisse?
Kirjutasin mitte ainult öösel, vaid sisuliselt igal vabal hetkel. Püüdsin vaid selle eest hea seista, et mitmel ööl järjest ei magaks alla 4 tunni ööpäevas. Kuid tihti juhtus ikkagi, et see ei õnnestunud. Pidi jälgima, et ise võitlusvõimetuks ei muutuks, sest sõjaväelasest, kes oma teenistusülesandeid ei suuda täita, poleks sõjas kasu.
Mõnikord pidi väga tõsiselt ennast sundima, sest teadsin, et kui jään sündmustest üle kolme päeva maha, ei saagi tõenäoliselt enam järge kätte.
Miks seekord ilukirjandust ei tahtnud kirjutada?
Algusest peale seadsin endale eesmärgiks kirjutada dokumentaaljutustuse-laadses vormis, et kajastada Iraagi sõda just sellisena, nagu see on, nagu ma seda nägin, ilma ilukirjanduslike vahefiltriteta.
Kui palju tuli teha valikuid, kas ühest või teisest asjast tohib või sobib kirjutada?
Jätsin välja vaid teatud oma jõudude julgeolekut puudutavad seigad, mille teatavaks saamine sissidele võiks ohustada koalitsioonivägede julgeolekut ning mõned faktid, mille kohta andsin 1. tankibrigaadi ülemale kolonel Bishopile sõna, et ma ei avalda neid. Kõiges muus olen püüdnud lähtuda põhimõttest, et sõda peab rääkima ise enda eest.
Mu raamatu eesmärgiks ei ole muuta Iraagi sõja vastaseid sõja pooldajateks, ammugi propageerida sõda. Riigis kehtib teiste inimese põhivabaduste ja –õiguste hulgas ka südametunnistuse vabadus, seega kujundab iga Eesti kodanik oma suhtumise Iraagi sõjasse vastavalt oma isiklikule arusaamale.
Kui palju on neid, kes käinud Iraagis missioonil juba mitmendat korda või neid, kes öelnud, et nad kindlasti ei taha sinna enam minna?
Neid, kes on osalenud sõjalisel operatsioonil Iraagis juba mitmendat korda, on järjest rohkem, kuna Iraagis on praegu juba seitsmes rühmasuurune üksus. ESTPLA-11s oli eelmise aasta sügisel selliseid mehi näiteks 3.
Lepinguline tegevteenistus on Eestis vabatahtlik, võitlejad, kes ei soovi mingil põhjusel sõjalistel operatsioonidel osaleda, lahkuvad tegevteenistusest. Lepingulisest tegevteenistusest lahkumist põhjendatakse tavaliselt oma soovi või isiklike põhjustega, eraldi statistilised andmed Iraagi sõjas osalemisest keeldumise kui lepingulisest tegevteenistusest lahkumise põhjuse kohta puuduvad.
See raamat näitab Iraagi missioonil osalemist eelkõige rutiinse argipäevana. Kas meie mehed teevad seal lihtsalt oma tööd või otsib mõni ka teatud sõdurielu romantikat?
Eesti sõdurid Iraagis teenivad Eesti Vabariiki samamoodi nagu Eestis või näiteks Lõuna-Afganistanis.
Väljend “tööd tegema” kaitseväeteenistuse kontekstis on tulnud inglisekeelsest väljendist “do the job”, eesti keeles oleks sobivam “nad täidavad oma kohust”.
Kahtlemata on igal sõduril teenimiseks oma isiklikud motiivid, mis võivad olla väga erinevad. Paraku ei ole kaasaaegses sõjas kuigi palju romantikat.
Selles raamatus ütled välja ka oma seisukoha mõnedes poliitilistes küsimustes. Kui palju poliitikud tänapäeval sõjaväelaste arvamust kuulavad?
Avaldan oma arvamust sõjalistes küsimustes. Mõned sõjalised küsimused on lihtsalt seotud poliitilise otsustusprotsessiga ning muutuvad seega sõjalis-poliitilisteks küsimusteks. Ühiskond näeb ju loomulikuna, et näiteks arstid võtavad sõna tervishoiu-, juristid õigus- ning õpetajad haridusküsimustes. Kas riigiametnikud ja poliitikud nii sõjaväelaste kui ka muude valdkondade asjatundjaid kuulavad, see on iseküsimus ning kindlasti on Eestis oma ala professionaalidesse väga erinevaid suhtumisi, sujuvast koostööst kuni täieliku ignorantsuseni.
Oma arvamuse avaldamisel jälgin hoolikalt vaid seda, et minu arvamused oleksid kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusliku korraga, millele olen kaadrisõjaväelasena ustavust vandunud.
Kas järgmise raamatu mõtted on juba olemas?
Tegelikult on mul olemas mitte ainult mõtted, vaid ka detailsemad kavad isegi kahe raamatu kirjutamiseks, kuid paraku puudub aeg nende elluviimiseks.
Tauno Vahter
