Üllatavalt tänapäevane Johann Voldemar Jannsen

Ajaleht Raamat nr 9

Eesti ajakirjandusele on 2006. ja 2007. aasta tähtpäevarohke: 240 aastat tagasi hakkas ilmuma esimene ajakiri (Lühhike õppetus…, 1766), 200 aastat saab esimese eestikeelse ajalehe ilmumisest (Tarto maa rahwa Näddali-Leht, 1806).
Kõik pikad ja hoogsad sammud saavad aga võimalikuks alles pärast seda, kui on tehtud esimesed, olgu kui tahes ebakindlad astumised: 1857. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen ajalehe Perno Postimees, mida loetakse järjepideva ajakirjanduse alguseks Eestis.
Me kõik teame midagi Johann Voldemar Jannsenist, aga kuivõrd me teda ikkagi tunneme?
“Püknikutüüp, nagu ta oli, armastas ta mugavat elu ja püüdis vältida tülisid, ent ei onud kaugeltki valmis igasugusteks kompromissideks,” kirjutab raamatu “Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis” autor Malle Salupere.
See raamat pakub võimaluse sissevaateks J. V. Jannseni isiksusse ning tegevusse tema ajal nii Eestis kui Euroopas valitsenud mõttemallide ja ühiskondlike liikumiste taustal, andes ühtlasi Jannseni päevikute foonil pildi ka dilemmadest ja hirmudest, mis inimesi tol ajal vaevasid. Võime tõdeda, et need on tänagi hämmastavalt sarnased. Nii näiteks kirjutab Postipapa oma päevikus: “6. augustil. Jälle põrmustav pikselöök! Ma loen just John Newtoni elulugu, selles ütleb ta ise: “Ma olin 4-aastane, kui oskasin iga tavalist raamatut soravalt lugeda.” Minu laste vanus on 6 ja pool, 5 ja 3 aastat – ja mida nad oskavad? Kõige vanem oskab vaevalt lauseid kokku lugeda! Issand, aita mind.”
Et mitte kõigil lugejail ei saa olla eelteadmisi Jannsenist, ärkamisajast ning tollastest olukordadest, toob autor lugeja pilgu ette dokumendid Eesti Kirjandusmuuseumist ja Eesti Ajalooarhiivist – paljud neist esmakordselt.
“Ajakirjandus on kultuurinähtus. Eriti väikesel rahval on ajakirjandus eelkõige kultuurinähtus,” ütleb Eesti esimene ajakirjandusdoktor, eestikeelse ajakirjandusõpetuse rajaja Juhan Peegel.


Mari Karlson