Naiselik rännak

2004 aprill-juuni

 


Ene Rämmeldi peatselt ilmuvas raamatus “Elu on selline. C´ est la vie” on kolmele Eesti kultuuris olulisele tegelasele pühendatud peatükid. Need persoonid on Leida Laius, kelle filmi “Libahunt” kaudu sai Ene üle Eesti tuntuks; Evald Hermaküla, “Libahundi”-Margus ja hilisem Ene hea sõber ning Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, Ene abikaasa, kellele naine koos pojaga läbi raudse eesriide end Pariisi välja võitles.


Kuid see raamat pole ainult neist inimestest, vaid eelkõige ikka Enest, tema elukäigust, kokkupuutest inimeste, elude, juhtumiste ja ka surmaga.


 


Katkend


 


Ma pidin varjama Leida eest, et mul oli Vovka Tallinnas ootamas. Nii said kõik teised näitlejad kodus käia, aga mina pidin Kanepis olema. Olin tõesti Leida pantvang, ta valvas iga mu käiku, sest see veel oleks puudunud, et oleksin kuskil näiteks rattaga sõites jalaluu murdnud vms. Ta oli minu pärast hirmul ja ma pidin silma all olema.


Kuna olime juba kõik olulised stseenid ära filminud Vilniuses, oli mul raske end uuesti kokku võtta ja kõike jälle otsast alata. Seepärast juhtuski mõnikord, et Leida mulle hakkas ette mängima, kusjuures ta ise näitlejana oli väga teatraalne ja see vihastas mind hirmsasti. Mäletan, kuidas ta ükskord mulle isegi jooksu ette näitas, mis pidi lõppema Margusega kohtumisega, ja õpetas, kuidas ma siis pean Margusele kord ühte, kord teise silma vaatama.


Vihastasin nii, et võtsin esimesest ettejuhtuvast mättast kinni ja pistsin selle suure vihaga endale suhu, kive ja mulda närides… Imestan tänaseni, et ma ühtegi hammast ei murdnud.


*


Nagu läbi udu mäletan vastuvõttu Irdi kabinetis. Mina istusin, aga Evald oli nii erutatud, et käis edasi-tagasi. Käes oli aeg realiseerida Kanepis sündinud unistus ja Ird oli inimene, kes võis sellele unistusele julmalt lõpu peale teha. Evaldi elu ja huvitavamad tööd sõltusid nüüdsest Eestis sellest mehest, kes oli ka ainukene, kes Evaldile täiesti vabad käed andis tegutsemiseks.


Olin endast väljas ja usun, et selle kohtumise jooksul ei rääkinud ma mitte ühtegi sõna. Ainult kuulasin, kui nemad rääkisid minust. Evald ladus välja, et Mare ootab last ja et etenduses “Tuhkatriinumäng” on vaja teda kiiresti asendada ning Ene Rämmeld võib seda kohe teha ilma igasuguse lavaproovita.


Ma ei unusta kunagi elus Irdi imestusest suuri silmi, kui ta mind pealaest jalatallani oli põhjalikult üle vaadanud ja Evaldile käratas: “Mis kuradi pärast tood sa mulle Tallinnast Ene Rämmeldi, kui mul on teatris persetäis noori näitlejaid, kes istuvad ilma tööta?! Võta nendest, keda sa tahad!”


Evald aga ei jätnud oma jonni, alustas uuesti kaitsekõnega, ise samal ajal häbelikult jalalt jalale tammudes ja lapse moodi peaaegu näppu suhu pannes. Ta oli väga liigutav ja armas oma abituses.


Ning mõne sekundiga sai tigedast vanamehest heldiv vanapapi, kes mulle silma sisse vaatas oma suurte veekalkvel silmadega, järsku mu juukseid sasis ning täiesti rahulikult ütles: “No hea küll. Ta on sama karvane kui mu koer. Las ta tuleb siis pealegi.”


*


1981. aastal Pariisi tulles olid mul kohvris raamatud ja fotod, mis pidid mulle meenutama seda elu ja inimest, kes läks Eestist ära ja kes ma täna enam ei ole.


Kaasas oli ka 1800 franki, st umbes 3500 krooni ja üks väga odav sõrmus. Ei tohtinud olla mitte mingeid materiaalseid väärtusi, mida oleksin võinud edaspidi ära müüa, kas või selleks, et täita tühja kõhtu.


Peale viit aastat piinarikast ja närvesöövat ootamist visati mind Eestist tegelikult puupaljalt välja, minu kinnihoidja oli aastaid Eesti NSV Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) eesotsas sm Porgiga. Nad olid selles majas endale algusest peale pähe võtnud, et mind välja ei lase, aga kui 10. jaanuaril 1981 tuli äkki käsk Moskvast, oli nende viha minu vastu väga suur. Kao ja ära enam tagasi tule!


“Parem ära tule!” ütles mulle aastaid hiljem, 1997. aasta 27. jaanuari Postimehes Tambet Kaugema, kui ma kutsusin end ise Eestisse, et tähistada siin oma 50. sünnipäeva. Mulle oli selline vihapurse üllatuseks.


Ainult õrnad lilled surevad, mina mitte.


 


 


Foto.


Ene Rämmeld Tiina rollis ja Evald Hermaküla Margusena filmis “Libahunt” 1968. aastal.