Kellele jagada riigi raha?

2004 jaanuar-märts

KÜSITLUS


Kuidas hindate Eesti riigi rahalise toetuse jagamist kirjandusele ja kirjastustele (sh Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Hasartmängumaksu nõukogu jms)?


 


Mart Jagomägi, kirjastuse Ilmamaa direktor


Kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Kui võrrelda põllumajandusega, kus tootja saab äparduse korral raha küsida, on kirjastamine loomulikult kehvemas seisus. Miks ei võiks kirjastajatel olla nii nagu talumehel, et kui on kehv aasta (või raamat, mis ei lähe) võib riigi käest ikaldus-põua-äpardus-toetust küsida.


Ka teatritele makstakse pool kinni juba ette ja seda küsimata, millise kunstilise või kultuurilise väärtusega lavastus on. Teatrite puhul eeldatakse, et nad tegelevad kultuuriga, mis tuleb poolenisti ühiskassast kinni maksta, kirjastamise puhul on kujunenud traditsioon, et kultuuri selle valdkonna tegemised makstakse kinni tarbija poolt.


Seni, kuni enamus kirjastusi suudab pankrotti minemata niimoodi eksisteerida nagu praegu, s.t. raamatutele leitakse ostjaid, ei juhtu selle valdkonna toetamise põhimõtetes midagi.


Sellele, kuidas jaotusmehhanism(id) töötavad mul etteheiteid ei ole. Loomulikult pole ükski küsija nii palju saanud, kui ta tahaks. Alati võib leida nimestikust teiste kirjastuste analoogilisi raamatuid, mis said raha või said rohkem, kui enda kirjastuse raamat.


Ma ei kujuta ette, et oleks võimalik jagada kõikide küsijate ja kõrvalt vaatajate arvates õiglaselt. Seega ma hindan, et need süsteemid töötavad kenasti, eriti arvestades pikemat ajalist perspektiivi, mitte ainult ühte jaotust.


Kõige rohkem häirib toetuste küsimisel see, kui antakse raha, mis paneb kohustuse raamat välja anda, kuid antakse nii vähe, et ilma lisaraha leidmata on sellegi poolest raamatu välja andmine võimatu. Samas hakkab aeg tiksuma ja varsti küsitakse kus raamat on.


Kui ma vaatan Ilmamaad võrreldes teiste kirjastustega, siis ei tohi nuriseda.


 


Barbi Pilvre, Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen toimetaja


Minu arvates ollakse väga helde, aga natuke liiga demokraatlik.


Kultuurkapital (kirjanduse sihtkapital) on olnud viimastel aastatel pigem sotsiaalhooldusele orienteeritud kui kultuuripoliitikale. Ei kasteta mitte seda kapsast, mis kasvab, vaid kõiki natuke. See tekitab mingis seltskonnas arusaama, et mistahes kirjatükiga hakkama saamine on kirjandus. Võib-olla see ongi Eesti-suguses kultuuris õige, sest kultuurikiht on õhuke ja tuleb püramiidi kõige alumist osa kõvasti toetada. Teisalt seab see ebavõrdsesse olukorda need, kes kirjutavad, maksavad makse ja avaldavad töö kõrvalt.


Pisut on hakanud miski muutuma, Traducta ja loomestipendiumid, mille Kultuurkapital ise määrab. Kuid ka sealt kumab läbi humanism, mitte kultuuripoliitika. Aga see võib-olla ongi õige.


Kui ajalugu meenutada, siis Kafka oli väikeametnik ja Ristikivi teenis leiba arhiivis.


 


Olev Remsu, kirjanik


Kõige rohkem häirib tagaside puudus, aga ma mõistan inimesi, kes seal istuvad. Neile käib lihtsalt üle jõu vastata kõigile, kes tahavad teada, miks nad ilma jäid. Midagi tuleks ümber korraldada, nõnda et iga taotleja saaks isiklikult teada, miks tema soov jäi rahuldamata. Ilmselt tähendaks see suuremaid kulutusi, mis tuleb võtta siis summadest, mida välja jagatakse, ent teadmatus tekitab kuulujutte. Tonte nähakse pimeduses, eks ju.


 


Eeva Park, kirjanik


Suurim summa, mida üksikisik Eesti Kultuurkapitalilt on saanud, on üle 8 miljoni krooni, pluss veel kaheaastane riiklik ülalpidamine, aga nagu paistab, ei ole sellel mingit kirjanduslikku tulemit. Ehk küll mitte samas suurusjärgus, aga enam-vähem sama tulemusrikkalt on kasutatud nii mõndagi loomestipendiumi ja kuigi meil on, trükisõna uskudes, järjest rohkem geeniusi, pole millegipärast ilmunud geniaalseid teoseid.


Riikliku raha jagamise mäng järgib juba sissetöötatud kasiinolikku joont, kuigi minu meelest oleks õigem hipodroomi meetodile üle minna. Seal tuleb ikkagi võistlushobuseid teada ja tunda, ning see kehtib nii üksikautorit, kui ka kirjastusi silmas pidades.


 


Jaak Urmet, kirjanik Wimberg, Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetaja


Nimetatud institutsioonidest olen tegemist teinud ainult kulkaga, samuti olen kulka tegevusega kõige paremini kursis, tänu jaotuse nimekirjadele Sirbi vahel. Ise olen kulkast taotlenud raha vist viiel korral – luulekogu, romaani, lasteluulekogu ja ühe koguteose välja andmiseks ning välismaale sõiduks. Neist neljal korral on mulle sealt ka raha eraldatud, mille eest olen väga tänulik. Üksnes lasteluulekogu projekt ei leidnud jaatavat vastukaja, a mis sest, eks ma proovi teine kord uuesti.


Arvan, et kulka toetab kirjandust päris korralikult. Saavad nii noored kui vanad, tuntumad kui vähem tuntumad, saab raamatu kirjutamiseks, väljaandmiseks või tõlkimiseks, elamiseks, arvuti ostuks ja välismaale sõiduks. Võib asju vaadelda nii või naa, aga kindel on, et ilma kulka toetuseta jääksid paljud asjad välja andmata või sündimata, või peaks autor jääma honorarita, või peaks kuskil mujal silma kinni pigistama. Poleks mina kulkalt raha saand, oleks jäänd luulekogu välja andmata ja romaani eest honorar saamata (või saanuks märkimisväärselt vähem), oleks jäänud rahvusvahelisel festivalist osa võtmata.


Kulkaga lävimine on autorile mõnes mõttes isegi paratamatus, sest kirjastused – tuginedes enese kogemustele – kalduvad eeldama, et autor taotleb ka kulkalt (või mujalt) toetust, mitte ei lase kirjastusel kõike omast käest kinni taguda. See käib eeskätt honorari kohta.


See on minu kui autori seisukoht ja vaatenurk. Vaadates asju kirjastuspoliitiliselt, võib näha asju kahtlemata teistsuguses valguses. Aga siin ei oska mina enam midagi põhjapanevat sekka ütelda.


 


Arvo Pihl, Apollo Raamatud AS tegevjuht


Minu arvates polegi võimalik, et eestikeelne raamat oleks odav ning mida aeg edasi, seda kallimaks see muutub. Omakeelne kultuur (eriti selle elitaarsemad harud) ongi kallis ja kui seda teha veel nii väikese turu jaoks, siis ei saagi see pilt oluliselt teine olla. Seega, kui olla küüniline, siis peaks nentima, et sõbrad, ärge muretsege, edasi on veel hullem… Aga samas võiks siiski küsida, et kas ainult tarbija rahakott on see, mis peab asja kinni maksma või oleks ka mingeid muid võimalusi?


Eestikeelse kirjastustegevuse toetamine võiks toimida  nii projektipõhiselt, kus konkreetsele teosele antakse toetus kui ka kirjastuspõhiselt, kus raha saab kirjastus oma senise tegevuse põhjal.


Projektipõhise toetuse juures on kindlasti oht, et raha jagav komisjon korrumpeerub, sest toetuse määramine on ju subjektiivne toiming. Seda protsessi saaks kuidagi temaatiliselt lahterdada (ma eeldan, et vist niimoodi kuidagi see täna ka käib?) ja siis määrata, kui palju mingi teema toetust saab. Kus on jälle see Jumal, kes määrab jaotuse? Ühe võimalusena korruptiivset jaotust vähendada oleks see, kui esitataks nn pimeprojekte, kus võistlevad vaid projektid ja pole teada, milline kirjastus vm grupp on selle taga. Kas niisugune asi oleks lahenduseks (alati on võimalusi info lekitamiseks), ma ei tea, ent kaaluda ju võiks.

Vähem korruptiivset ohtu näen aga sellises jagamise printsiibis, kus kõik Eesti kirjastused, kes annavad välja eestikeelseid raamatuid, saaksid mingi meetodi alusel oma tegevusele toetust. Kas see oleks puhtalt mingi eelneva perioodi statistika alusel ja kas sellel oleks ka mingid temaatilised nõuded, selle üle ei hakkaks siinkohal isegi teoretiseerima (variante on ju palju). Kuid kindlasti võiks sellise toetuse saamise eelduseks olla selgete turukorrastuslike meetmete järgimine: raamatud tõestatud autoriõigustega, registreeritud ISBN, tiraaž jne. Võib-olla olen sinisilmne, ent mulle tundub, et teatud mõõdetavate parameetrite sissetoomine ja selle alusel otsustamine oleks parem kui vaid “subjektivismi soos” sumamine.