Tülikas raha

2004 jaanuar-märts

Riigi raha jagamine tekitab alati tüli. Igaüks seisab enda eest. Mina räägin täna raha jagamisest raamatutele. Tänapäeva raamatutele.


Taotlesime eelmisel aastal Eesti Kultuurkapitalilt kaks korda toetust Arne Merilai poolt koostatud antoloogia “Eesti ballaad” autoritasude maksmiseks. Meile öeldi kaks korda ära. Kuigi saime lõpuks toetuse “Eesti kirjandusklassika” programmist, ei olnud see piisav. Raamatu andsime välja, kulud pole veel tasa.


Teeme juba viiendat aastat teatmeraamatut “Kes?Mis?Kus?”. Seni oleme palunud Eesti ettevõtteid raamatut toetada. Aga igavesti nad meid ei aita. Eesti Kultuurkapital on meie taotlusele kaks korda ära öelnud. Sama on teinud Hasartmängumaksu Nõukogu.


Veebruaris alustame uut sarja “Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood”. Taotlusele esimest raamatut toetada ütlesid ära Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu.


Selgub, et põhjus on fondide põhimõtetes. Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Hasartmängumaksu Nõukogu puhul on lausa kirjas, et kirjastustegevust ei toetata. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelmine esimees Tiit Hennoste kirjutas aastaraamatus, et tegemist on kirjanduse, mitte kirjastuse sihtkapitaliga ja hulk kirjastuste taotlusi peaks minema hoopis “kuhugi mujale”.


Aga kuhu? Varem oli Kultuurkapitalis valdkondade vaheline sihtkapital, enam sinna taotlusi millegipärast esitada ei saa. Samas ei näe ma üldse mingit võimalust eraldada kirjandust kirjastamisest.


Vähemalt Eesti Kultuurkapital peaks kirjastamistoetuste jagamise olukorra üle vaatama ja toetama ajalugu, teatmeteoseid, publitsistikat, elulugusid. Samas võiks Eestiski toetada oluliste tõlketeoste väljaandmist – nagu mitmes arenenud riigis tehakse.

Tiina Tammer