Kaks päikest korraga

2005 mai-juuni

Jaan Kaplinski uut muinasjuturaamatut lugedes tekib mingi eriline, pisut nostalgiline heldimus. Ehkki kummalistel asjaoludel.


Eks muinasjutte on lapsena loetud igasuguseid ja palju, aga stereotüüpne arusaam neist on suuremal osal õhtumaisest maailmast kivistunud kusagile Anderseni, Grimmide ja Perrault’ kanti. Või siin Eestis kodumaiste vestjate Kunderi ja Kreutzwaldi juurde. Mitte et see halb oleks, aga vahel on ikka kasulik teada, et see pole ainus võimalus muinaslugusid rääkida ja mis kõige olulisem, valida.


Taoline avastus on kindlasti meeles paljudel, kes mäletavad näiteks tšuktši muinasjuttude kogumiku “Unesnõiduja” ilmumist 1981. aastal või Arvo Vallikivi “Põhjanaela painet.”


Veidrad ja kummastavad tundusid tookord need lood, aga samas ka pagana huvitavad ja siirad. Ent kuna need raamatud on nüüdseks võib-olla juba kadunud või hapraks loetud, oli viimane aeg ka noorematele lugejatele meenutada, et muinasjutt kui selline ei ole mitte alati üks läägevõitu halearmas lugu printsidest, printsessidest ja võluritest, vaid ikka selle loo sünnitanud rahva vaimu peegeldus.


Nüüd oleks päris huvitav teada, kuidas võtavad “Kahe päikese” lugusid vastu praegusaja pehmest, poliitiliselt korrektsest ja äärmuseni lihtsustatud muinasjututraditsioonist läbiimbunud lapsed. Sest need lood ei ole kindlasti ühtki neist kolmest.


Kuna muinasjutt on juba olemuselt žanr, mis kandub edasi inimeselt inimesele, siis on alati olnud väga oluline ka muinasjutuvestja isik. Eks ole kõik eelmainitud tuntud vestjad oma suureks saanud lugusid rääkinud omal moel ning kahjuks on need tänu tiražeerimisele ka seetõttu oma arengus pidama jäänud, kristalliseerunud.


Kes teab, mis oleks võinud saada Punamütsikesest praegu, kui seda lugu oleks kõik need vahepealsed aastad ainult suust suhu levitatud. Selles valguses on Jaan Kaplinski tulek Eesti muinasjutuvestjate hulka äärmiselt teretulnud, sest tema vestetud lugudes on veenvust juba rääkija autoriteedist, algmaterjalist rääkimata. See ulatub igasse maailma nurka ja üsna väikeste rahvakildudeni. Ja just sealt kipuvadki tulema kõige huvitavamad, absurdsemad ja toredamad lood. Aga samas väga õpetlikud: kust mujalt võikski teada saada, kuidas näiteks loomad endale pepud said.


Sellised lood, millest täispikki multifilme ja koomikseid ei tehta, sest selleks on need tegijatele arvatavasti liiga võõrad. Meile, tõelisele elule lähemalseisvaile, aga seda omamad. Nagu ka muinasjutukogu kaunistavad Kalli Kalde pildid, mis õnneks ainult osa juttude maailmast kinni püüavad ja ülejäänu meeldivalt vaataja kujutlusvõimele jätavad.


Mihkel Mõisnik

Minu ostukorv