Tere tulemast piraadirannikule

2005 mai-juuni

Juha Ruusuvuori “Läänemere mereröövlid”


 


Nüüdisaja inimesele seostuvad mereröövlitega kindlasti möödunud sajandite eksootilised saared Kariibi meres või siis veelgi lõunapoolsemad ookeaniavarused. Tänu säärasele distantsile ajas ja ruumis on piraadid meie kujutlustes juurdunud romantiliste kangelastena: mässumeelsete ja hirmuäratavate, kuid õilsahingelistena.


Piraatlus on sama vana ja levinud kui meresõit üldse. Juba 1000 aastat tagasi elasid meie naabruses viikingid. Peagi söandas tärkav Euroopa tsivilisatsioon merele minna. Kaubavahetus elavnes, laevalastiks olid sageli idamaised rikkused. Tänu Hansaliidule kulges märkimisväärne osa neist kaupadest ja rikkustest mööda Läänemerd. Eks tahtnud igaüks neist osa saada ja eks leidu alati inimesi, kes suurema kasu huvides on nõus võtma suuremaid riske.


Sestap on soome kirjanikul Juha Ruusuvuoril jätkunud piisavalt ainet kaasahaaravaks, kuid ajalooliselt faktitruuks jutustuseks meie koduste rannavete romantilistest kangelastest – tegelikult siiski ajaloolistest isikutest, kes Läänemerd oma hirmuvalitsuse all hoidsid.


Muuhulgas kõneleb Rusuuvuori vitaalivendade nime all tuntud keskaegsest mereröövlite liidust, Taani kaaprite rüüsteretkedest, Tallinna ja Narva omavahelisest rivaalitsemisest, Rootsi aadlike Skytteni ja Drakeni kirevast röövlielust, Vene laevu rünnanud soome piraadist Stefan Löfvingist ning Läänemere viimasest mereröövlist, 19. sajandi algupoolel tegutsenud Petter Gottbergist.


Ühest küljest annavad kõik käesoleva raamatu värvikad sündmused ja persoonid ülevaate siinsest ajaloost ja meresõidu arengust, teisalt loovad Läänemerest küllap sootuks uue pildi. Ning enam meid ehk ei üllatagi, kui kuuleme, et ümberkaudsetes rannakülades seniajani piraadilugusid räägitakse või et veel 1930. aastatel loeti Gotlandil kirikus niisugust palvet: “Oh Jumal, hoia meie naisi ja lapsi ja meie hülgepüüniseid. Ja Jumal, anna, et meie karidele jookseks suur laev, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid tublisti röövida ja rüüstata!”


 


Olavi Teppan


 

Minu ostukorv