AL-IDRISI KOOD

 

Jon Fasman. MAADEAVASTAJA RAAMATUKOGU

 

Mine tea, kas tingituna 2000. aasta künnise valutust ületamisest või millestki muust, igatahes on apokalüptilised visioonid viimastel aastatel Lääne popkultuuris maad andnud (pseudo)ajaloolistele müstifikatsioonidele. Need on pälvinud koguni omaette žanrimääratluse – arcane thriller, mille lipulaevaks võib küllap pidada Dan Browni “Da Vinci koodi”.

Tähelepanu keskmesse on korraga tõusnud passiivse loomuga akadeemiline intellektuaal, kes hakkab paljastama salapärast tõde, mis on peidetud aukartustäratavatesse vanadesse köidetesse või salaühingute arhiividesse ning nende avamisel mängivad rolli eeskätt kangelase vaimsed võimed.

“Maadeavastaja raamatukogus” toimub osa tegevust Eestis ja nii mõnigi keskne tegelane on (vist) eestlane.

Lugu ise aga selline, et Ameerika kolkalinnas sureb maineka idaranniku ülikooli eraklik professor Jaan Pühapäev. Sama ülikooli lõpetanud ja sama kolkalinna pisikeses ajalehes töötav noor reporter asub professorist nekroloogi kirjutama, kuid satub üha uutele vastuseta küsimustele. Miks Jaan Pühapäev suri? Kes ta üldse oli? Ning nagu kord ja kohus ootavad seni vaikset elu harrastanud peategelast mitmesugused romantilised ja ohtlikud avantüürid, mõistatused aga üha süvenevad.

Romaani mängulisemaks ning kirjanduslikult ambitsioonikamaks osaks on aga stiililt ja meeleolult vaheldusrikkad hüpoteetilis-ajaloolised jutukatked, mille Fasman on debütandi liialduskalduvusest hoolimata tuntava meisterlikkusega süžee põhiliini põiminud ja nauditavaks tervikuks sulatanud.

Neis juttudes ilmuvad järgemööda lugeja ette 15 haruldast eset Sitsiilia keskaegse õukonnageograafi, Tallinna esmamainija al-Idrisi raamatukogust. Fasmani järgi katkes geograafi maine elutee Eestis – juhul, kui see üldse katkes – ja talle kuulunud esemed läksid kaduma. Keegi on hakanud neid aga kaasajal laiast ilmast kokku koguma ning lugeja satub järgemööda Kesk-Aasiasse, Etioopiasse, Ameerikasse, Jakuutiasse, Baltikumi…

Hinnaliste esemete ja maise vara kogujate juurest astub raamatu autor põneviku konventsiooni eirates tagasi raamatukokku, näidates, kuidas materiaalsetelt väärtustelt võib jõuda kõrgemate teadmisteni.

Meile antakse teada, et leidub inimesi, kelle päralt on jumalikkusele ligilähedane kõikvõimsus. Ambitsioonitule reporterile jäävad need mängud materiaalsel ja idealistlikul absoluuttasandil lõpuni hoomamatuks ning lõppeks väldib ka autor “paljastust”, mis kallutaks romaani kuhugi müstika või ulme valdkonda.

Olavi Teppan