Ilusad elusad mänguasjad

Ajaleht Raamat nr 1

Vanad mänguasjad on mulle ikka natuke elusad tundunud. Nad justnagu ootaksid tähelepanu ja suhtlemist. Seepärast, kui Tiina Tammer kirjastusest Tänapäev pakkus välja idee raamatust, kus oleksid koos 1920.–1930. aastatel ilmunud lastelood ning fotod sama ajastu leludest, haarasime mänguasjamuuseumis sellest rõõmuga kinni.
Kutsuda kunstnikuks Ruth Huimerind oli tegijate ühine valik, mis määras ära raamatu näo. Ruth ei läinud mänguasju pildistades tavapärast veidi magusavõitu teed, vaid mängis vanade klounide ja karudega omaenda mänge. Paigutas need ootamatusse konteksti, tõi välja seni varju jäänud aspekte. Mulle meeldib, et raamatulehekülgedel on palju, mida vaadata. Peale fotode ka omaaegseid illustratsioone, postkaarte, kommipabereid – need lisavad juttudele ajastu koloriiti.
Ehk annab raamat nii mõnelegi tõuke tulla Tartu Mänguasjamuuseumi vanu lelusid ka lähemalt kaema. Tartu südalinnas asuvas hubases puumajas on oma päriskodu leidnud kunagised laste lemmikud viimasest sajast aastast: nukud, kiikhobused, autod, laevad, rongid, lauamängud. Põnevat uurimist jätkub lastele ja nostalgitsemist emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele. Detsembri algusest on muuseumiõuel renoveeritud endises tõllakuuris võimalik vaadata ka filmi- ja teatrinukke. Seegi teema vääriks kord omaette raamatut.
Tiia Toomet
***
Mänguasjamuuseum oli mind kohe hullupööra lummanud, kui sinna ükskord poolkogemata sattusin. Olin selle kohta vaimustunud hüüdeid ennegi kuulnud, aga et asi niivõrd lahe on, ei suutnud kujutleda!
Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuses jälle on üks tore tuba, mis eestiaegseid raamatuid kuivalt täis. Olen seal tihti luuramas käinud ja vanade raamatute ilu imetlenud. 70 aastat tagasi ilmunud raamatud on pahatihti praegustest ilusamad. Võimalus töötada suurepärase materjaliga eesti lastekirjanduse kullafondist ahvatles vägevalt. Tiia Toomet, kes materjali kokku pani, on olnud mu jaoks suurepärane kirjanik niikuinii. “Vana aja lood” ja kõik see. Ja et muuseum niimoodi toimib.
Kui mingil müstilisel moel õnnestus ära rääkida fotograaf Tiit Veermäe, siis pikka mõtlemist polnud. Tiit on teatavasti eesti kõige šefim fotograaf! Temaga on kõik võimalik – helikopterid, kirikutornid, imekaunid  beibed, lihtsad maainimesed, sukeldumine, lõukoerad, tuli, lendav vesi, rockstaarid ja pimedus – kõik saab kihvtilt tehtud! Tiit ise suhtub küll väikese irooniaga “pehmetesse” teemadesse, aga üle paari aasta ta siiski nõustub mõnes sellises asjas osalema.
Sõitsime Tartu vahet mitmed head korrad, enne kui otsuseid tegime, mida võtta, mida jätta. Uhkeid asju on sääl ju megalt palju, kõik raamatu sisse ei mahu. Otsused olid puhtemotsionaalsed – mis ikka võlus, sellega tegelesime. Tiit kaitses visalt poiste õigusi, et kõik ei oleks “roosa vaht”.
Fotosessioonid olid pingelised ja lõbusad nagu alati, pildistasime Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Kernu metsas. Tungisime võõraste inimeste majadesse ja aedadesse, palusime neil oma äsjapuhkenud lemmiklilli ohverdada (Piret Veski oli nii lahke), ajasime varahoidja minestuse äärele, kui sada aastat vanas nukuteekannus ”kinematograafilist tossu” tegime.
Paul Kerese maja romantilises aias õnnestus päev enne selle lammutamist pilte teha ja teenida kaastundlikke pilke kärbseseeni täis korviga mööda Pärnu turgu jalutades. 32-kraadise palavusega juulis püüdsin küll paluda, et lükkaksime veel kuumemasse Kesk-Eestisse sõidu tapva kliima tõttu edasi (kas päevakorral polnud mitte jõuluehted?) aga halastust ei järgnenud. Tiit muudkui korrutas, et “varsti on sügis käes” ja oi kui tark, et ta seda tegi.
Muuseumi hea hing Mare Hunt usaldas me kätte hirmväärtuslikke asju ning sõitis bussi ja viie suure pappkastiga mööda Eestit meile järele, kuhu vaja. Mõnes muuseumis võib ju asju ainult klaasi tagant vaadata, kõik on kole keeruline ja bürokraatlik. Muuseumi hubases köögis turgutati meid kohvi, kama, Pere Leiva kookide, tomatite ja lillkapsaga. See oli tõesti armas.
Sügisel püüdsime disainer Jüri Lõuniga kogu väärt materjali raamatusse raiuda. Seda oli ikka oh kui palju. Jüriga võib alati luurele minna – ta on nutikas, osav ja kiire! Ja photoshopi-guru ise. Sõnaga, mul on väga vedanud, et selliste inimestega oli õnn seda tööd koos teha.
Ruth Huimerind