Püha aukartus

Ajaleht Raamat nr 1

Püha aukartus


Koolis, kui vaja oli lugeda korraga palju ja tähtajaks, kutsusime sellist tegevust “läbistamiseks”. Me “läbistasime” kohutaval hulgal kirjandust ning suureks abiks olid meile kõikvõimalikud kokkuvõtted ja ülevaated. Oli kiire, oli kohustuslik ja me olime eas, kus:
Meid veetleb mäss ja möll, me kõike teeme,
et võrsuda võiks rahutuseseeme.
Goethe “Faust” 2. osa 4. vaatus
Nüüd takistab meid võib-olla ühe või teise raamatu juurde tagasi pöördumast kunagi kogetud aukartus, mis segatud igavuse ja mittemõistmisega. Oleks kooliajal tähele pannud, et Faust teatab Mefistofelesele otsesõnu: “Tead, papi, jutlust meenutab su jutt!” oleks ehk leidnud teisigi värsse, mis noores mõttes mingi paralleeli oleks loonud.
Mõtted muutuvad ajas ning raamat, mis meid enne kuidagi ei kõnetanud, räägiks meiega ehk just praegu täiel häälel, sest nüüd oleme me valmis seda kuulama.


Kalju Haan, teatriteadlane:
“Mina soovitaksin Goethe “Fausti” lugeda tagant ettepoole või teisisõnu: lõppu jõudnuna tulla algusesse tagasi:
See on mu ihaldatud ideaal,
kui vaba rahvas asub vabal maal.
Siis võin ma öelda kaunil hetkel:
veel viibi, ilus oled viiv!
2. osa 5. vaatus
Tänapäeval kõlab see võib-olla teise väärtusena, aga inimlik tragöödia jääb ikkagi. “Kõik möödas on.”
See on ju sama hea,
kui olnudki ei oleks ülepea.”
Mefistofeles, 2. osa 5. vaatus.
Kui tahame olnut tagasi, avastame, et muutunud on kõik – ka meie ise, meie soovid, tahtmised, motiivid ja aeg, mis neid kujundas. Ja ainult aeg on meie kohtumõistja. “Aeg isand on,” ütleb Mefistofeles.
Saksa ajal oli Goethe “Faust” nii-öelda propagandateos ja kui Eestis taheti seda lavastada, ütlesid võimud, et meie kultuur ei ole nii suur. Kadunud Leo Kalmet võitles ikka kõvasti, et saksa truppi siia sisse ei toodaks. Nii tehtigi esimene “Faust” alles 1968. aastal Draamateatris, Ilmar Tammur lavastas. Faust oli Mati Klooren või Rein Aren, Mefistofeles Kaarel Karm või Jüri Järvet. Kogu lavastus oli selline “visuaalselt atraktiivne” nagu tänapäeval räägitakse.
Aga mulle isiklikult oli Linnar Priimäe “Fausti” lavastus 1992. aastal Vanemuise teatris palju vastuvõetavam. “Sõnum inimesest” (Stanislavski) tuli sealt välja. Ja niivõrd inimeseusku Mefistofelest kui Rain Simmul ma pole näinud kuskil varem ega kuskil enam.
See on mõtlemise tragöödia. 1960ndate lõpus ei saanud mõtteliini pidi see mõistuse suurteose muidugi minnagi. Aga parim, mis ühe lavastusega juhtuda saab, on see, kui inimene hakkab mõtlema. Mõtleb ja mõtleb ja pöördub siis algteksti juurde vastuseid otsima.”


Annika Koppel, filmikriitik:
“Doktor Fausti lood ja müüdid on pärast Marlowe’ ja Goethet inspireerinud suurt hulka loojaid igal kunstialal ning filmikunst pole siin mingi erand.
Fausti käsitlusi on ekraanile toodud väga palju, aga filmiajaloo üks kuulsamaid on F.W. Murnau “Faust” (1926), kus nimiosa mängis Gösta Ekman ja Mefistofelest võrratu Emil Jannings. Ja muidugi traagiline Margareta Camilla Horni esituses. Murnaule oli “Faust” üheks tähiseks teel, mis viis ta lõpuks Ameerikasse.
Teine Fausti-film, millele tahaksin tähelepanu juhtida, pärineb 1994. aastast ja see on Tšehhi sürrealisti ja animatsioonidega tuntust kogunud filmitegija-kunstniku Jan Svankmajeri väga omapärane tõlgendus. Loo keskmes on ikka mees, kes müüb oma hinge saatanale, asjasse on segatud nukuteater ja filmis kasutataksegi nii näitlejaid, animatsiooni kui ka hiiglaslikke nukke.
Ise lugesin “Fausti” koolipõlves suure kaasaelamisega ja enim on meelde jäänud read: Kui iial hüüan rõõmu sunnil:
“Oh ilus hetk, oh viibi veel!”
siis ahelda mind samal tunnil,
siis olgu lõpp mu maisel teel.
Et Fausti loo juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi, siis tabab see järelikult midagi üle aegade kestvat inimelule olemuslikku, nii et doktor Fausti dilemmad pole oma aktuaalsust kaotanud ka tänapäeva inimese jaoks.”


Meelis Kapstas, ajakirjanik, teatrikriitik:
“Pean tunnistama, et Goethe “Faust” on mul teoreetiliselt küll kaunis kõrgel tasemel läbi töötatud – nii keskkoolis kui ka kunagises TPedI-s eesti keelt ja kirjandust õppides Linnar Priimäe loengutes, kuid “kõnetavad” mind ikkagi rohkem Faustist inspireeritud teosed, selle parafraasid, kui soovite. Sakslaste omad näiteks: Thomas Manni “Doktor Faustus” või Klaus Manni “Mefisto: romaan”. Või ka kodumaine Ristikivi.
Võib-olla pole ma jõudnud oma eluga nii-öelda hinnangute andmise ikka, et hüüda: kaunis hetk, viibi veel!”



Goethe “Fausti” lavastused eesti teatrites:
Draamateater (I osa) esietendus 28.09.1968 (lavastaja Ilmar Tammur)
Draamateater (II osa) 16.02.1969 (lavastaja Ilmar Tammur)
Vanemuine (I osa) 10.02.1992 (lavastaja Linnar Priimägi)
Rakvere Teater 3.02.1995 (lavastaja Toomas Suuman)
“Faustike” Nukuteater 23.03.1995 (lavastaja Eero Spriit)


Mari Karlson

Minu ostukorv