23. selle kuu päeval möödub 100 aastat meie ühe eriliselt armastatud luuleklassiku Betti Alveri sünnist. 1927. a äratas suurt huvi ta iseseisvat teed otsiva tütarlapse romaan “Tuulearmuke”, mis tõi noorele autorile kirjastuse Loodus romaanivõistluse auhinna. Üllatas ja põgusat poleemikatki äratas 1931. a avaldatud värssromaan “Lugu valgest varesest”, millele järgnes iroonilises või koomilises tonaalsuses poeeme. 1936. a ilmunud “Tolm ja tuli” tõstis Alveri silmapaistvaks – ja omapäraseks – lüürikuks Marie Underi kõrvale.

Ent peatselt saabusid katsumusaastad. Uuenenud stiilis 1943. a koostatud “Elupuu” jäi sõjasegadikus ilmumata. 1945. a võttis vägivõim luuletajalt abikaasa Heiti Talviku, kes hukkus 1947. a Siberis. 1950. a hülgas pime võim Alveri ja paljud ta saatusekaaslased kirjanike liidust.

 

Aegamisi selguvas ajas taastati Alveri kirjanikustaatus 1956. a Tõlkinud läbemisi ja kunstiliselt saavutusrikkalt Puškini värssromaani “Jevgeni Onegin”, usaldas Alver avaldada uusi luuletusi alles 1965. aastal. 1966. ilmunud valikkogu “Tähetund” pälvis üksmeelse tunnustuse. Järgnesid uuenevas stiilis “Eluhelbed” (1971), suur valik “Lendav linn” (1979), “Korallid Emajões” (1986) ja uudseks tervikuks komponeeritud koondkogu “Üle aegade Assamalla” – mõni kuu pärast looja surma 1989.

 

Alveri põhilises püsivaid esteetilisi veendumusavaldusi rikastas mõnigi kord ajakriitiline münt. Nõnda ka 1975. a loodud luuletuses “Kodune kirjandustund”, mida ajaleht “Edasi” ei julgenud avaldadagi. Lugegem see üle.

 

Must Vari käib akna taga ja kobab

                                               me korteriust.

Mis uutmoodi õhinaga me uurime kirjandust!

 

Me täna ei kisenda huupi:

                                               “Kõik teised on jahupead!”

Teiste peas on ehk teri ja kruupi

                                               ja mõndagi mõttekat head.

 

Me tahame teada, kas looja

                                               on tõesti piiritult prii?

Kas kiirgavad valgust ja sooja ta juuksed?

                                                           Või pilgud?

                                                           Ja pintsak?

                                                           Vist pole see nii.

 

Mõni mees, kel on lokke ja laupa,

                                               kuldprillid

                                               ja puhevil pluus –

muudkui sohiseb köidete kaupa, nagu oleks tal

                                                           takud suus.

 

Mõni teine, kel värsivirves lööb vilkuma

                                                           ridade raadium –

näib vilets kui vihmakirves

                                               ja vaheti kõige vaimetum.

 

Mõnel värsil on vänderjalad.

                                               Mõni mõttemärku ei saa.

Mõned sõnabetoonist palad näivad hiljem

                                               kui märg halvaa.

 

Võib ju põrkida nagu põrgel.

Võib ju siduda ennast sõlme.

                                               Võib ju väänata

                                               silmi ja suud.

Aga kunst on koletu kõrgel.

Aga kunst on salalik sügav.

                                               Ja kunsttükk

                                               on midagi muud.

 

Ei vist aita ka viin ega õlu, vitamiinid

                                                           ja kohvipaks.

Aina loojate varjatud võlu vahel sähvib

                                               kõik elavaks.

 

Palju sädinat ära neilt palu.

                                   Just niisama kui sinul ja mul

on hamba- ja südamevalu

                                               igal sündinud laulikul.

 

Ning ikka on isemahti

                                   neil hoopis hullemat hoolt:

nende uksed käivad kõik lahti

                                               ainult

                                               hingede poolt.

 

Need on õnnelikud hetked, kui lugejal õnnestub luuletaja hingeuksi avada.

Kogesin seda, kui olin Alveri 65. sünnipäeva puhul “Edasis” tõlgitsenud ta luuletust “Kuuljale”. Suur oli mu üllatus, kui sain luuletajalt 26. novembril 1971 lähetatud kirja:

 

Otsatus kergemeelsuses jätad oma lapsukese kuhugi laadaplatsi lähedale nagu ikka. Ühel päeval märkad, keegi on su loomakesele peavarju ehitanud – ja veel millise! See pole tavaline tuba, vaid arhitektooniliselt kaunis vaatetorn. Ilma seda ilusat hoonet omaks võtmata lähed muidugi edasi, sest sul endal pole kodu ei kusagil. Kuid eemalt tagasi vaadates näed tornitipus keerlevat sädet ja oled hetkeks õnnelik.

 

See on armsamaid tunnustusi, mis olen oma teekonnal kirjanduses kogenud.

Ja olen veendunud, et Betti Alveri looming on kirgastavate elamuste allikaks paljudele täna ja kes teab kui kauges tulevikuski.

 

Karl Muru