Üks muinasjutt päriselust

Ajaleht Raamat nr 11

Kristiina Kassi „Samueli võlupadi” saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev poolt läbi viidud 2005. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” esikoha.


 


Kuidas „Samueli võlupadi” sündis, millest tuli idee raamat padja alla panna?


Et „Samueli võlupadja” sünniloost rääkida, pean mõtlema ennast umbes 25 aasta tagusesse koolitüdruku ellu. Kuigi olin enamasti tubli nelja-viieline, nägin tihtipeale kurja vaeva reaalainete, ajaloo aastaarvude ja luuletuste päheõppimisega.


Unistasime klassiõdedega ikka, kui hirmus tore oleks, kui õpikut öösel padja all hoides oleks hommikuks midagi sellest iseenesest pähe jäänud − keegi meist oli vist sellisest imest isegi kuskilt lehest lugenud või telekast näinud.


Niisiis tunnistan ausalt üles, et minagi olen oma koolipõlves hea mitu ööd raamatu otsas maganud, eriti enne kontrolltöid, nii igaks juhuks. Ka on mul siiamaani lapsepõlvest alles õhuke vana sulepadi − mitte et mulle paksemat ei raatsitud osta, vaid et see lihtsalt meeldis mulle. Kahjuks ei olnud mul raamatu padja all hoidmisest kübetki kasu, see on asjaolu, mis morjendab mind sügavalt veel tänase päevani.


Jutu kuju hakkas võlupadi võtma 2004 kevadel ja soome keeles. Kirjutasin Hyvinkää päevalehe teisipäevasele lasteküljele iga nädal lastejutu, mõnikord lühema muinasjutu, teinekord mitmeosalise järjejutu. Pikema jutu juures polnud mul enamasti täpset ettekujutust, kuidas see lõpeb ja kui pikk see saab olema. Sageli istusin terve öö vastu esmaspäeva arvuti ees, silmad klaasistunud peas, ja lihtsalt pidin jutule järjekordse peatüki välja mõtlema. Niimoodi sündisid viie targa kassi lugu, Käru-Kaarel, võlupadi ja veel mõned.


 


Võlupadja raamat räägib rumalusest ja tarkusest, rahast ja ahnusest, uusrikkusest ja äärmisest vaesusest, laste väärkohtlemisest, abikaasa petmisest ja isegi koertekasvatuse varjupooltest. Kuidas nii ühiskonnakriitiline jutt nooremale koolieale sobib?


Seda, et ühte juttu tõesti päris palju tänapäeva elu negatiivseid nähtusi kokku on sattunud, avastasin ma alles siis, kui käsikirja eesti keelde tõlkisin. See ei olnud mul sugugi omaette eesmärgiks. Nagu alati, on mu põhieesmärk lastele võimalikult huvitav ja naljakas lugemiselamus pakkuda, mitte näpuga viibutada.


Noorem laps loeb „Samueli võlupatja” kindlasti teise pilguga kui vanem laps − väiksemale on see ju lihtsalt üks lõbus lugu ja nii ongi hea. Siiski loodan, et see ka lastevanemate jaoks mõtlemisainet pakub. Teemad, mida raamatus puudutan, vaatavad vastu igast ajalehest ja on ka paljudele lastele oma elust kahjuks tuttavad. Ma ei ütleks, et raamat sellepärast kuidagi sünge ja väiksele lapsele sobimatu oleks. Kõik oleneb sellest, kuidas asjadest kirjutada ja kuidas jutt lõppeb.


 


Võlupadja raamat lõpeb hästi. Kas on tähtis, et lasteraamatul oleks õnnelik lõpp?


Mida väiksemale lapsele raamat on mõeldud, seda tähtsam on õnnelik lõpp. Suurem laps kannatab muidugi ka kurvema või kurjema lõpu välja − ega elus ju ka kõik alati hästi ei lõppe. Aga tähtsam kui õnnelik lõpp on siiski see, et raamatust jääks pärast lugemist hea tunne. Siis on mõnus seda hiljem ka teist või kolmandat korda kätte võtta.