Vene perekonnasaagad

Ajaleht Raamat nr 11

Tänapäeva vene kirjanduses on Ljudmila Ulitskaja huvitav nähtus. Bioloogiharidusega Ulitskaja (s. 1943) esimene teos oli jutukogu ja see ilmus, kui autor ise oli üle viiekümne (1994). Kuid sama raamat ilmus ühel aastal korraga nii vene kui prantsuse keeles, kusjuures mitte kusagil nurga taga, vaid suurkirjastuses Gallimard. Kirjaniku läbimurre välismaal tuli seega varem kui kodus. Kolm aastat hiljem sai Ulitskaja lühiromaani “Sonetška” tõlge Prantsusmaal suure Medicite tõlkepreemia. Ja veel viis aastat hiljem, pärast vene Bookeri omistamist Ulitskaja romaanile “Kukotski juhtum”, muutus kirjanik korraga kodumaiste lugejate poolt ülimalt otsituks.  


Tänaseks on Ulistkaja raamatute kogutiraaž ületanud miljoni künnise. “Kukotski juhtumist” on vändatud seriaal. Ometi ei ole Ulistkaja raamatud bestsellerid mõiste tavatähenduses. Neid ei saa võrdustada Akunini, Dontsova või Coelho loominguga. Selles mõttes on kirjaniku arvamine Tänapäeva punasesse sarja igati õigustatud. Mis siis Ulitskaja juures köidab?


Kirjanik ise on väitnud, et suur populaarsus üllatab teda, kuna lugusid kirja pannes on ta eeskätt näinud lugejatena oma lähedasi sõpru. Tema raamatutes rulluvad lahti 20. sajandi inimeste saatused; terved perekonnatäied elulugusid, kirja pandud väga rikkas keeles, täpselt, suurepärase detailitajuga. Ulitskaja tegelaskond ulatub lihtsast usklikust kreeka külanaisest (“Medeia ja tema lapsed”) naistearstist akadeemikuni (“Kukotski juhtum”), kusjuures räägitakse lahti ka nende vanemate ja järglaste elu. Jutustuse tagaplaanil lahvatavad suured ajaloodraamad, mille kõma paratamatult ka tegelaste ellu ulatub. Sõnaga, see on hoogne “väikeste ajalugude” kirjandus neile, keda väsitab postmodernismi “sitt, nikk ja kräkk”.


Ulitskaja lemmikžanriteks on proosa lühivormid – novell, lühiromaan. Kuid žanri lühidusest ei maksa end eksitada. Nagu igasse selle autori teosesse, on ka “Lõbusasse matusesse” kätketud suur perekonnasaaga – ehkki tegu on väga ebatraditsioonilise perekonnaga. Justkui näitelaval kohtuvad pealtnäha juhuslikus kohas, emigrandist kunstniku New Yorgi ateljees kümned erinevad iskusused, erineva eluloo ja ilmavaatega. Suured küsimused – pagulase kodumaa-igatsus, käestlastud armastus, valmistumine lahkumiseks – on kätketud ühe kunstniku argiseks suremise looks. Ometi pole see lugu sugugi kurb, vaid pigem hoopis helge ja rõõmus oopus. Ja passib kenasti ühe hüva kirjaniku esimeseks eestikeelseks tõlkeks.


 


Ilona Martson