“Unenägude tõlgendamine” on Sigmund Freudi (1856–1939) peateos, mis kuulub 20. sajandi mõttelugu ja vaimuelu enim mõjutanud raamatute hulka  Just see raamat pani aluse Freudi kuulsusele ja populaarsusele, paljud tema tuntud ja poleemikat tekitanud teooriad pärinevad “Unenägude tõlgendamisest”.
Nagu ütleb Anne Lill raamatu järelsõnas, on Freudi peamine sõnum lugejale lihtne: unenägudel on tähendus, mille saab välja tuua psühhoanalüüsi abil. Freudi jaoks on unenäod olulised tõe väljaselgitamisel meie mõttemaailma kohta ja oma juurtega inimese minevikus. Nii astus ta välja traditsioonilise arvamuse vastu, et unenäol on müstiline võime tulevikku ennustada. Unenägu ei ennusta mitte tulevikku, vaid toob ilmsiks möödunud elu seigad, mis on mõjutanud inimese mõtteid ja sageli ka tervist.
Oma raamatus esitab Freud oma arusaama sellest, kuidas unenägu töötab, kuidas ammutatakse selle jaoks materjali, milliste vahenditega luuakse unenäopildid ja millised psüühilised protsessid sellega kaasnevad.
Freudi hingearheoloogia viis ta varjatud unenäomõtete ja ilmsikstulnud unenäosisu eristamise juurde. Unenägude tõlgendamise ülesandeks sai unes ilmunud piltide ja sündmuste kaudu jõuda varjatud unenäomõteteni. Selle töö pidi tegema ära psühhoanalüüs.
Mitmed väljavõtted sellest raamatust on jõudnud massikultuuri, sest tunduvad kohati lausa koomilised. “Unenägude tõlgendamine” on ühest küljest psühhoanalüüsi alusteos, samas aga võib seda lugeda kui ühte Euroopa kultuuriloo võtmeteksti, mis lõpuks tõlgitud ka eesti keelde.

Tauno Vahter