Praegu “12 tooli” ladusat teksti lugedes võib vaevalt arvata, millisel viisil ja kui mitme ümbertegemise järel see sündis.

Kirjutama hakkasid autorid raamatut 1927. aasta septembri lõpus Petrovi venna, tol ajal juba tuntud kirjaniku Valentin Katajevi õhutusel ning alguses pididki teose kaanel olema kolme autori nimed. Ilf ja Petrov pidid kirjutama teksti ja Katajev sellele “meistri käega” viimase lihvi andma.

Aga kui esimene kolmandik valmis, leidis Katajev, et materjal ei vajagi läbilöögiks tema redigeerimist ega nimega seostamist. 1928. aasta jaanuariks oli teos juba valmis ning hakkas ilmuma kuukirjas 30 Päeva.

Kuid esimeseks raamatuväljaandeks 1929. aastal oli teksti juba põhjalikult ümber tehtud nii autorite kui tsensorite poolt. Ning see protsess jätkus kuni 1938. aastal ilmunud viimase autorite eluajal ilmunud väljaandeni. Pärast seda on algvariandist pea kolmandiku võrra lühem tekst lõplikuks kuulutatud.

Taolise lõputu lihvimise tulemus on – erinevalt paljudest teistest omasugustest – briljantne ega kaota aktuaalsust vist kunagi.

Nõukaajal oli seda hea lugeda kui nutikat pila “vene värgi” aadressil ja tormilistel 1990ndate algusaastatel otsekui peegeldust siis toimunust.

Vast kõige ehmatavam on seda aga lugeda tänapäeval, kui autorite geniaalsus inimloomuse totaka ja kasuahne poole kirjeldamisel eriti silma paistab.

Sest eks liigu meie ümber ju kogu aeg mõni häbelik näppaja või inimsööja Ellotška, Benderitest (või enamasti siiski wannabe-Benderitest) rääkimata. Ning küllap luuakse nüüdsama kusagil hämaras tagatoas ka mõni Mõõga ja Saha Liit. Olgem valvsad, seltsimehed!

Mihkel Mõisnik