Dovlatov – müüt ja veel midagi

Ajaleht Raamat nr 2

Varasematel, st kirjanduse jaoks soodsamatel aegadel, oleksin Sergei Dovlatovi “Tsooni” ilmumist eesti keeles Jüri Ojamaa usaldusväärselt autoritruus tõlkes söandanud nimetada koguni keskmisest tõsisemaks kirjandussündmuseks. On ju tegemist selle XX sajandi lõpukümnendil kuidagi üllatavalt, aga samas ka endastmõistetavalt klassikuks kerkinud näiliselt lihtsakoelise jutupajataja ühe olulisema läbimurdeteosega.
Praegu jääb see ilmselt – vähemalt esialgu – sündmuseks suhteliselt väikesearvulise kirjandusgurmaanide vennaskonnale. Aga selleski oletuses on selge viga sees: kirjandusele soodsamatel aegadel oli “Tsooni” ja tegelikult kogu Dovlatovi loomingu legaalne ilmumine omaette raamatuna isegi kirjaniku kodumaal, tema armastatud kodulinnas Leningradis täiesti võimatu.


Lugu vangide riigist
1970. aastatel kirjutatud jutustus (või siiski ehk romaan? – proosa žanripuhtus polnud Dovlatovi jaoks kunagi esmaprobleem, tema pajatas oma lugusid väljaspool kaanoneid – nii, nagu need välja kukkusid) ilmus esmakordselt raamatuna juba pärast kirjaniku emigreerumist USAsse 1982. aastal. Selge see, miks “Tsoon” jäi Nõukogude Liidus ilmumata.
See on tõene lugu vangilaagrist vangivalvuri silma läbi. 1962–1965 teenis noor Dovlatov armeeaega Komi ANSVs vangilaagri valveteenistuses. See oli lugu vangide riigist – mis sellest, et ühed olid ühel, teised teisel pool okastraati. Sulaajastu oli selja taha jäänud, nüri brežnevlik stagnatsioon ahendas aasta-aastalt kirjanduse tegevusvälju. Dovlatovi andel polnud sellel ahtal mänguplatsil üldse kohta ette nähtud.
Ent jätkem “Tsooni” avastamise edasiseks lugejatele. Nii palju vaid teed juhatava pisiintriigina, et lugu algab eesti mehe Kalju Pahapilli looga, kes algul väidab, et eestlane peab elama Eestis, hiljem aga, et hoopis Kanadas.


Dovlatov Tallinnas
Aastatel 1974–1976 elas Dovlatov Tallinnas. Teenis leivaraha ajalehetööga (tekstide vorpimisega, nagu ta ise ironiseeris) vägagi punaparteilises Sovetskaja Estonijas, elas kusagil Kalamaja kandis agulimajas ja kirjutas seal oma jutte.
Kui ta parajasti pidu ei pannud. Alkohol oli ta probleem ja ta saatus nagu tuhandetel teistel loojatel. Peale selle lootis ta kirjastuses Eesti Raamat välja anda oma esimest legaalset raamatut, protsess oli talle tükk aega küllalt lootustandev, aga ilmumata see raamat jäigi.
Selles mõttes läks mõned aastad hiljem paremini teisel Leningradist pagenul, ühel nüüdis-Venemaa loetavamal kirjanikul Mihhail Velleril, kelle raamatudebüüt ja avalöök küllalt kärarikkale kuulsusele leidis aset just nimelt Eesti Raamatus.
Eesti-perioodist pärineb Dovlatovil terve hulk jutte, mingi osa neist hiljem ka eesti keeles ilmunud. Erinevalt paiguti traagilise, paiguti koomilise, lausa läbivalt aga vihaselt ausa ja selge “Tsooni” tõelähedusest esindab aga Eesti-tsükkel juba Dovlatovi seda proosat, mille pärast teda ehk kõige rohkem armastatakse, aga ka kirutakse.
Need on vabalt voolavad, kohati suisa baroksed pajatused, kus kummalises sünteesis põimuvad vastuvaidlematu faktitõde ja uljas, kohati peaaegu süüdimatu luiskamine. Viimane sarnaneb sageli pidurid kaotanud auto allamäge kihutamisega. Mis lust on meilgi lugeda, kuidas ajakirjanikust autor sõitis külla kuulsale lüpsjale Leida Peipsile, et kirjutada tema eest kiri Leonid Brežnevile – aga raudteesõit Tallinnast Paidesse toimub kupeevagunis ja kestab mitu konjakiküllast päeva!
Lisagem sorava jutustajatalendi ja lihtsa keelekasutuse, tulemuseks saama lummavalt ühemõttelise reportaaži jaburast riigist ja absurdsest ajast. Nii pole midagi imestada, et impeeriumi lagunedes tuli Dovlatovi proosa ookeani tagant tema kodumaale tagasi.


Päriskuulsus ja müüt
Samas tahan toonitada, et Sergei Dovlatovi proosa pole liiga kuri. Ta ei osanudki seda olla. Ta oli selleks liialt suur epikuurlane. Ta elas keset absurdi, mängis selles kaasa, ironiseeris viinapitsi taga istuva köögidissidendina nii impeeriumit ennast kui ka iseennast impeeriumis.
Kolossina mureneva impeeriumi imelikud absurdid jäid ta põhiteemaks ka New Yorgis. Selle lõplikku kokkukukkumist ta ei näinudki. Temale antud aeg sai enne otsa. See mahtus verstapostide 1941–1990 vahele. Õige pisut sai terve elu tõsiseltvõetavaks päriskirjanikuks saada ihanud elurõõmus-elukurb lehemees Sergei Dovlatov nautida ka päriskuulsuse magusmõrkjaid vilju.
Päriskuulsus ja müüt tulid juba pärast. Nüüdseks on selge, et Dovlatov on üks vene kirjanduse firmamärke XX sajandi viimasest veerandist. Müüt või mitte, päris selge pole siiani ju seegi, miks just tema? Miks just ta näiliselt lihtsad pajatused ja luiskelood, aga mitte näiteks see või too või kolmas?
Miski jääbki ilmselt saladuseks. Teatav saladus, või siis seletamatus, nagu teame, käib aga tõeliselt suurega alati kaasas.


Teet Kallas