Igal mõisal on oma lugu ja igal maakonnal oma nägu. Endise Eestimaa kubermangu mõisapärimust raamatuks seades selgus, et tekste on isegi valikuna ühtede kaante vahele koondamiseks liialt suur hulk. Nii sündis otsus alustuseks kokku panna ajaloolise Harjumaa osa.
Miks just see piirkond? Siin asub Eestimaa pealinn, Toompea kui „aadlipesa” mitmele aadlisuguvõsale kuulunud majadega ning aadli omavalitsuse – Eestimaa Rüütelkonna – hoonega. Harjumaal paiknevad ka Eestimaa vanimad rüütlimõisad.
Käesoleva raamatu lood pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiividest, lisatud on mõningaid tekste erakogust. Kõiki neid ühtviisi legendideks ehk muistenditeks nimetada oleks liiast, osa jutte on lihtsalt mälestused, rahvapärased ajalootõlgendused, uskumusteated vms.
Ajaloolise jutupärimuse painet leevendavad humoorikad pajatused ja naljandid – ilma huumorisooneta oleks eesti rahvas arvatavasti ammu välja surnud. Vahelduse mõttes on sisse toodud paar regilaulu, mille poeetika kannab orjaaja raskust kajastavate juttudega sarnaseid hoiakuid.
Laiale lugejaskonnale mõeldud kogumik sisaldab ka põgusat ajaloolist ja genealoogilist teavet mõisaomanike ning -hoonete kohta, samuti folkloristi vaatepunktist kirjutatud kommentaare arhiivitekstidele. Niisugune info loob pärimuse paremaks mõistmiseks vajaliku tausta. Kirjalikel allikatel ja ajaloolaste uurimustel põhinevad ajaloofaktid on esitatud kronoloogilise „jutustusena”.
Siia on koondatud üksnes väike osa informatsioonist: põhiliselt hoonete ehitusajad ning tähtsamate omanike nimed, eludaatumid ja pärimisliinid, mille roll on pakkuda pidet rahvajuttudele. Niisugused andmed on ritta pandud poolesaja Harjumaa mõisa kohta, mis moodustab selle piirkonna mõisate üldarvust ligikaudu neljandiku.
Mõisate valikul pole arvestatud mitte mõisahoonete tänapäevast või varasemat esinduslikkust, vaid eeskätt mõisa ja selle omanike kajastumist pärimuses. Kui enamik seni ilmunud mõisakäsitlusi järgib struktuurilt kas ajastuid ja kunstivoole või lihtsalt tähestikku, siis selle raamatu puhul tundus olevat sisuliselt õigem läheneda ainele maad mööda – liikudes ühest mõisast teise. Nõnda tulevad paremini esile mõisate omavahelised seosed ja suhted.
Arvestatud on 19. sajandi lõpu kihelkonnajaotusega. Esindatud on kõik Harjumaa kihelkonnad (kokku 12), igaüks keskmiselt kolme kuni viie mõisaga.
Harjumaa mõisapärimust on kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Selle raamatu vanimad kirjapanekud pärinevad Saustist ja Kurnalt, uusimad salvestused on tehtud 21. sajandi alguses Raikkülas. Kokku on raamatus 270 pärimusteksti.
Usun, et karmikoeline mõisapärimus annab tänapäevalgi mõtlemisainet ja paneb sügavamalt endasse vaatama nii eesti talurahva kui balti aadlike järeltulijaid.
Katkend raamatust
Eks see juhtus Nõva mõisas selle „tigeda ärra” ajal. Ta põle sallind ühti joonud mehi. Eks üks esmaba omiku kubjas tulnd kõrtsist ja jorutand omaette laulda. Ärra kohe lasnd kupja kinni nabida, tiigi ääre viia ja seal kupjal riided maha. Siis tõmmatud teisel köis ümber mao ja ärral köie ots kää, isi ringi keskel ja kubjas lasku ratast ringi nagu sõiduobu. Vahel ärra napsand piitsaga ja üidnd isi: „Tra-tra-traa! Tra-tra-traa!” Kaua see inimene ikka sedasi jooseb, viimaks kubjas väsind ära. Siis ärra lasnd ta lahti ja isi öelnd: „Nüid oled sa küll saand, mine nüid kupjaks jälle.”
Enda Ennist < Juhan Prantstiibel 1937
