Printsess Luluu ja härra Kere

Ajaleht Raamat nr 33

Katkend


Öine valve

Printsess Luluu istus hiirvaikselt vannitoanurka tõstetud kummipuu
taga ja ootas. Oli hiline õhtutund. Kuninganna juba magas. Ka tädi Hüatsint vist magas. Paistis, et kogu loss magas – lossiteenrid magasid
ja aednikud magasid. Kokad magasid. Isegi köögitüdrukud olid õhtuste toimetustega ühele poole saanud ja norskasid oma tillukestes kambrites nii, et see vannituppa ära kostis. Vaid lossi kass oli üleval, aga teda polnud näha – küllap kolas üksipäini lossi keldris ja pööningul ning ajas omi asju. Samuti pidi ärkvel olema turvamees – öine ülevalolemine ja lossi valvamine oli ju tema töö ning kuninga turvamees oli tuntud oma tööka ja kohusetundliku loomuse poolest.

Ka printsess Luluu istus siin hämaras vannitoas, et valvata, ent seda mitte kohusetundest, vaid soovist ometi kord õiglus jalule seada. Täna pidi ta välja selgitama, kes käis öösiti kuningapere hambapastatuubi tühjendamas. Oli see ehk mõni kiuslik teenijatüdruk või naljahimuline tallipoiss? Või hoopistükkis suurte hammastega tädi Hüatsint?

Juba hulk aega oli kuninganna printsess Luluud süüdistanud, et too sööb hambaid pestes pastat. Igal hommikul, kui see kuninglik daam vannituppa läks, avastas ta, et eelmisel päeval peeglilauale sätitud uhiuus ja hambapastat otsast otsani täis tuub oli tühjaks pigistatud.

„Aga Luluu,” korrutas ta päevast päeva, „igal õhtul terve tuubitäis hambapastat ära süüa on tervisele väga kahjulik. Pastat ei tohi mitte mingil juhul alla neelata!”

Luluu oli küll püüdnud emale selgeks teha, et üks herneterasuurune pastaträps on kõik, mis ta oma hambaharjale pigistab, ent kuninganna ei kuulanud teda. Tegelikult polnudki ema tobedad süüdistused Luluu tuju siiamaani eriti rikkunud, kuid täna õhtul sai tüdrukul mõõt täis. Nimelt oli kuninganna pannud seekord Luluu jaoks vannituppa sibulamaitselise hambapasta. Kuninganna teadis, et printsess jälestab sibulaid, ning ta lootis, et sibula kibe maitse takistab tüdrukul järjekordset tuubitäit pastat nahka pistmast.

Sibulapasta oli tõesti vastik! Luluu, kes oli harjunud oma hambaid pesema šokolaadi-, apelsini-, vaarika- ja vaniljemaitseliste pastadega, oli peaaegu nutma puhkemas, kui ta suus uue pasta maitset tundis. See oli lihtsalt karjuvalt ebaõiglane, et teda niimoodi karistati! Luluu oli sibulapasta vihaselt suust välja sülitanud ja kindlalt otsustanud õhtul nii kaua vannitoas passida, kuni tegelik süüdlane välja ilmub. Ta kavatses süüdlase kinni võtta ja kuninganna palge ette viia. Ega ema enne ikka ei usu, et Luluul hambapasta kadumisega mingit pistmist pole.

Nüüd ta istuski siin hämaras kummipuu taga peidus ning ootas. Ta oli juba hulk aega oodanud, pilk uksele naelutatud, ent siiani polnud ta näinud ühtki hingelist. Võib-olla oli salapärane pastavaras teda märganud ega tulegi täna?

Tunnid ja minutid möödusid, kuid pastaröövlist polnud endiselt kippu ega kõppu. Luluu hakkas juba arvama, et ilmselt oleks kõige mõistlikum öine valve selleks korraks pooleli jätta ja voodisse magama minna, kui ta kuulis ukse tagant koridorist kobistamist. Hetk hiljem nägi ta kellegi kõhna kogu hääletult vannituppa libisevat. Kogu kandis käe otsas mingit kohvrit või kotti – seal hoidis ta ilmselt käterätikut. Luluu pingutas silmi, et tulijat paremini näha. Tädi Hüatsint see igatahes polnud, selleks oli kogu liiga kõhn. Järelikult ikkagi mõni teenijatüdruk.

Luluu oli solvunud ning vihane. Miks too tegelane küll teenijatele mõeldud vannituba ja hambapastat ei kasutanud? Terve loss teadis, et ema teda pasta söömises kahtlustab, ta kallal päevast päeva tänitab. Mispärast see alatu tüüp küll vargust üles polnud tunnistanud ja printsessi alusetult süüdistada lasi?

„Sa oled avastatud!” hüüdis Luluu kurjalt ja hüppas kummipuu tagant peidust välja. Kuju peatus ja pööras oma kahvatu näo printsessi poole. Nüüd nägi Luluu teda päris selgesti. Printsess läks näost valgeks. See polnudki keegi lossiteenijatest, vaid hoopis üks täiesti võõras isik. Ja missugune isik! Luluu tegi kõik, et mitte esiemade kombel minestunult põrandale langeda. Sest see isik … see isik oli … luukere!