Mütoloogiliste ja kangelaslaulude kogumik „Edda” esindab peale islandlaste veel teistegi Skandinaavia rahvaste, laialt võttes kõikide germaanlaste ja võib-olla terve Põhjamaa muistseid pärimusi. Tegemist on käsikirjalise materjaliga, niisiis kirjandusteosega, milles on talletatud ja vormitud kunagine Põhjala rahvatarkus ja kirjutamiskunst.
Meieni säilinud Edda-laulude käsikirjaline materjal on küllaltki kasin. Eddistika alusena tuleb arvesse umbes tosin käsikirja, pooled neist pärgamendil, uuemad paberil – kõik suuremal või väiksemal määral fragmentaarsed, üles tähendatud anglosaksi alfabeedile toetuvas vana-islandi kirjas. Neist dokumentidest vanim ja kõige täielikum, seega kõige olulisem, on Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus hoitav nn. Codex Regius 2365, mis sisaldab kolmkümmend seitse iseseisvat, siduvat või seletavat laulu ja lugu. Codex Regius’es esinevaid laule kohtame – osalt või tervenisti – teisteski käsikirjades. Neile lisandub kümmekond sisult, värsiehituselt ja stiililt analoogilist pala vana-islandi muudest ülestähendustest (tuntud ka koondnimetusena Eddica minora). Neid kõiki nimetatakse Edda-lauludeks või Edda-luuleks.
Käesolev tõlge on tehtud Herman Lüningi tekstiväljaande järgi. Tõlkimisel on eelkõige püütud tabada poolstroofide ja stroofide sisulist olemust ning alles seejärel keelest, kõlast ja muusikast tingitud vormilisi nõudeid. Niisiis on taotletud ka originaali tõlke värssvärsilist vastavust.