See on ju ainult film!

Ajaleht Raamat nr 34

Võtad raamatu ette ja loodad, et nüüd see juhtub – sinu käes on võti maailma tarkuse, nooruse hirmude ja järelejätmatute painajate juurde. Sa saad neist nüüd lahti, sest kohe seletab hr Hitch ise, kuidas need tehtud on:

“Mina nimetan neid hirmupainajateks. Painajad on minu eriala. Hirmuunenäod iseenesest pole mind kunagi huvitanud. Painajates on palju tegelikkust.

Pimedusekartus on loomulik, aga teate, mis ma teile ütlen – tegelikult on huvitav hoopis hirm päikesevalgel, vahest sellessamas restoranis, kus seda ei oskaks oodatagi.

Hirmu polegi nii raske mõista. Eks me kõik ole lapsena kartnud. Mitte miski pole muutunud sellest ajast peale, kui Punamütsike metsas kurja hundiga kokku juhtus. Me kardame täna täpselt sedasama, mida eile. Lihtsalt hunt on teistsugune. Hirmukompleks pesitseb igas inimeses. Hirmu teeb see, mida ei näe, see, mida mõistus ette söödab, varjatu tekitab tavaliselt suuremat hirmu kui varjamatu. Ootamatu on väga tähtis. Mulle pole ilmaski meeldinud labast närvipinget tekitavad kääksuvad uksed ega teised klišeed. Mulle meeldib teha “õdusaid” filme. Helgelt rahulikus ümbruses juhtub midagi ähvardavat. Õdus ümbrus on imehea võimalus näidata ohtu ja närvipinget.

Õppisin Poelt, et hirmu täit mõju ihule ja hingele võib kogeda ka ise ohus olemata, ehkki pärast tema lugemist polnud mul isu pimedasse minna. Ma ei tea, kas too varase lapsepõlve öö, kui ärkasin üksinda pimeduses, oli mu lapsepõlveaegse pimedusehirmu algus või kartsin ma pimedust juba enne seda. Vastumeelsus pimeduse vastu jäi minusse. Pimedus tähendas tundmatust, aga mina olen alati eelistanud tuttavat. Kes teab, mis võib pimeduses luurata. Seda ei tahagi teada.”

Hitchcocki on kritiseeritud, et ta tema filmid, eriti „Psühho“ avaldavad tundliku meelelaadiga vaatajatele liiga tugevat mõju. Hitchcock vaidles vastu: “Küllap avaldab see haige vaimuga inimestele tõesti teatud mõju, aga tervetele inimestele mitte. Kui ma tegin “Psühhot”, arreteeriti Los Angeleses mees, kes oli tapnud kolm naist. Ta olevat öelnud, et “Psühho” nägemine ajendas teda kolmandat naist mõrvama. Meedia küsis minult kommentaari. Küsisin, missugust filmi ta enne teise naise mõrvamist oli vaadanud. Võib-olla oli ta enne esimese naise mõrvamist joonud klaasi piima.

Kord tuli minu juurde väike, umbes seitsmeaastane poiss ja küsis:

“Härra Hitchcock, mida te “Psühhos” vere asemel kasutasite? Kas kanaverd?”

Vastasin: “Ei. Šokolaadikastet.”

Poiss ütles: “Tore,” ja läks rahulolevalt oma teed. Tema sai aru, et see oli ainult film.”

Kunagi ei saa asi olla ainult filmis. Või ainult raamatus. Need, kes peavad igalt poolt otsima võtit, retsepti, lahendust, juhendit, ilmselt pettuvad, sest seda pole.

“Ma jälgin elu,” ütleb Hitchcock “Mina isiklikult olen eelistanud elada tavalist rahulikku elu ja teha oma toimetusi, see tähendab filme. Üks Hiina vanasõna ütleb umbes nii, et on parem, kui ei pea elama huvitavat elu. Mulle meeldis teha filme põnevasse kohta sattunud mehest, aga ma ei tahtnud ise tema asemel olla.”

Nii et Hitchcock tegi lihtsale tselluloidribale ainult filme? Ja geeniuseks olemise õpetus jääbki olemata?

“Lõpuks taandub kõik klišee vältimisele. Omaenda ja kõigi teiste klišeede vältimisele. Asi pole ainult selles, mida sina oled teinud. Asi on selles, mida kõik teised on ikka ja jälle ja korduvalt teinud. Tunnen vaestele tuleviku inimestele kaasa,” ütleb Sir Alfred Hitchcock.

Leppigem sellega. Ja sellega, mis on meie peas.

Minu ostukorv