Elo Tuglase esimene päevaraamat (“Tartu päevik 1928–1941”) algab ilma pikema sissejuhatuseta ülemeelikus Pariisi eestlaste seltskonnas ja viib meid läbi 1930. aastate Eesti ühiskondliku ja kultuurielu venelaste puruks pommitatud Tartusse 1941. aastal. Teine raamat – “Elukiri 1952–1958” – kõneleb kõigepealt elu võimalikkusest Stalini aja Eestis. “Meid, meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu võikirnus. Peab [...]

Näppasin selle pealkirja kirjandusteadlase Rutt Hinrikuse artiklist 24. jaanuari Postimehes (“Kas raamat peab olema kirjandus”). Kirjastus Tänapäev on andnud välja palju elulooraamatuid – memuaare, biograafiaid, koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja ühendusega Eesti Elulood ka esinduslikke kogumikke Eesti rahva lugudest (“Eesti elulood”, “Sõja-ajal kasvanud tüdrukud” jt) ning teinud seda eelkõige sellepärast, et kõige aluseks on mälu. Veebruari [...]