Seltsimees laps kasvab suuremaks

Ajaleht Raamat nr 40

Möödunud aasta kevadel ilmus Leelo Tungla „Seltsimees laps“, millest sai ühteaegu väga populaarne ja ka vääritimõistetud raamat. Nimelt kippusid paljud pidama seda lasteraamatuks. Stalinistlikust Nõukogude Eestist maalitud pilt oli aga nii mitmekülgne, et oligi raske määratleda, mis laadi kirjandusega siis õieti tegemist – küllap aga on mitme žanri piiril liikumine üks hea kirjanduse tunnus.

Peale ajastu lõhnade ja häälte jäi lugejatele kindlasti meelde ema ja lapse kirjavahetus, ootus, et ema Siberist koju saaks. Juuni alguses ilmuv „Samet ja saepuru“ jätkab sealt, kus „Seltsimees laps“ lõpetas. Raadios laulab kuulsaim neeger Nõukogude Liidus ehk Paul Robeson, linnas on suured punased loosungid ja kino, väike Leelo aga suhtleb vanaisa ja tädiga ja ootab ema saabumist.


Järgnevalt väike lõik, kuidas Leelo tsirkuses käib:

Ja äkki vaatas üks tiiger mulle otsa. Kõik nad olid ju kaugel ja puurivarbade vahelt poleks pidanud tiigripilk üldse minuni ulatuma. Aga, näe, ulatus – pikk, abiotsiv, ühtaegu tige ja nukker vaade mustadest silmateradest, mida ümbritses kuldne rant!

Tiiger NÄGI mind, olin selles täiesti kindel! Tiiger tahtis mulle midagi öelda – jah, suurel ilusal ning hirmuärataval loomal oli vaja just mulle midagi kõnelda! Võib-olla tahtis ta teatada, et memme sai lõpuks tema varjus kuskile põgeneda? Sai ta ehk tumepunaste sametkardinate taha pakku ja ootab mind juba väljas?

Teised kaks tiigrit hüppasid taltsutaja käsu peale istmetelt alla, minu tiiger aga ei mõelnudki sõna kuulata – ajas piitsaplaksu peale lõuad laiali, näitas oma teravaid kihvu ja tegi tigedat kõhisevat häält.

Piits plaksus veel teist ja kolmandat kordagi, enne kui kiskja saepurusele põrandale kalpsas.

„Khh-hh!” kähvas ta taltsutajale. Siis vaatas ta jälle minu poole ja lõrises kurjalt. Olin kindel, et tiiger käskis mul välja memmet otsima minna.

„Lähme ära!” sosistasin tädile. „Palun, lähme siit ära!”