Pariisis kodunenud pagulane

Ajaleht Raamat nr 5

Esimene Milan Kundera raamat, “Naljakad armastuslood”, ilmus eesti keeles juba üllatavalt ammu, 1965. aastal “Loomingu Raamatukogu” sarjas.
Arvestades Kundera hilisemat kuulsust aktiivse dissidendina tundub see üsna uskumatu, aga noorena oli ta astunud lootusrikkalt kommunistliku partei liikmeks ja pälvis 1960. aastatel mitu olulist nõukogude kirjanduspreemiat. Tuleb arvestada, et Tšehhoslovakkia inimestes tekitas Teise maailmasõja algus erilise reetmistunde, natside saabumise üle mingit rõõmu küll ei tuntud ja seetõttu hakkasid paljud noored kommunistideks. Hiljem visati ta samast parteist kaks korda välja.


Kiirpilk kujunemisloole
Tulevane kirjanik sündis 1929. aasta 1. aprillil tollases Tšehhoslovakkias Brnos. Tema isa oli tunnustatud pianist ja Brno Muusikaakadeemia rektor ning ilmselt just sellepärast figureerib enamikes Kundera raamatutes muusikateema.
Milan Kundera õppis Prahas Karli Ülikoolis musikoloogiat, kirjandust ja esteetikat, hiljem filmikoolis ka režiid ja stsenaariumite kirjutamist. Tal oli tollal rida erinevaid töökohti, ta tõlkis, luuletas ja kirjutas näidendeid, mängis mõnikord ise teatrilaval ja vahepeal koguni džässbändis: Seejärel aga kinnitati Kundera maailmakirjanduse lektoriks.


Elu on mujal
Esimest korda visati Milan Kundera parteist välja 1950. aastal n-ö individualistlike tendentside pärast, millest ta on kirjutanud ka oma esimeses romaanis “Nali”. Kuus aastat hiljem võeti ta parteisse tagasi, aga teist korda visati ta sealt välja 1970. aastal, kui ta oli võimurite jaoks juba liiga tüütuks muutunud.
Kundera esimene romaan ilmus 1967, aasta enne Praha kevade sündmusi. Ta lasti töölt lahti, kogu looming keelustati ja teosed korjati avalikest raamatukogudest kokku.
Kundera teenis raha džässpianistina, tema teine romaan “Elu on mujal” ilmus Prantsusmaal. See pälvis 1973 maineka prantsuse kirjandusauhinna Prix Médicis.
1975. aastal sai Kundera loa minna õppejõuks Rennes´i ülikooli Prantsusmaal ja ta emigreerus. Talt võeti ära Tšehhoslovakkia kodakondsus ja 1981. aastal sai vastu prantsuse kodakondsuse.
Ei anna intervjuusid
Kundera ilmselt tuntuim raamat on 1982. aasta romaan “Olemise talumatu kergus”, millest on valminud ka samanimeline film. Alates 1994. aastast on ta tšehhi keele asemel romaanid kirjutanud prantsuse keeles, kusjuures seni viimase romaani “Teadmatus” esmatrükk ilmus hoopis hispaania keeles, sest Kundera ei soovinud seda temale ebahariliku stiili tõttu algul Prantsusmaal üldse avaldada.
Inimesena on Milan Kundera küllaltki tagasihoidlik, ta ei soovi jagada intervjuusid ja on väga nõudlik oma tõlgete kvaliteedi suhtes.
Kundera on kurtnud, et teda tsiteeriti intervjuudes pidevalt valesti ja alates 1985. aastast pole ta andnud enam ühtegi suurt intervjuud. Siin-seal on küll harva ilmunud tekstid, mille Kundera on tähelepanelikult üle lugenud. Ta kontrollib üle tõlked nendesse keeltesse, mida ise oskab ja kogu paberimajandust haldab tema abikaasa Vera. Kunderad ei korralda avalikke kohtumisi, aga reisivad meeleldi omaette. 77-aastase Milan Kundera nimi on viimastel aastatel pidevalt figureerinud Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas.


Teadmatus
Romaanis “Teadmatus” on taas tegevuse keskmes tšehhi põgenikud, kes pärast aastakümnetepikkust eemalolekut naasevad kodumaale. Huumori asemel on siin rohkem igatsust ja küsimusi. Elu välismaal pole olnud kerge, emigrandid on kaotanud sideme oma sugulaste ja kodumaaga, alustanud välismaal nullist.
Kodumaale naasmine on mitmes mõttes problemaatiline: nad küsivad endalt, kas üldse minna tagasi ja mida on alles sellest, mida nad mäletavad? Kas kodumaa on nende sünnimaa või nüüdseks see riik, kuhu nad põgenesid? Kuidas suhtuvad tagasitulijatesse kodumaale jääjad?
Teisalt on “Teadmatus” ka lugu inimsuhetest, kahest kadunud abielust ja ühest juhuslikust kohtumisest.


Tauno Vahter