Proua Freud

Ajaleht Raamat nr 5

Just tänavu, Sigmund Freudi 150. juubeliaastal räägitakse mõistagi palju psühhoanalüüsi klassikust endast, aga nagu teada, ei eksisteeri keegi maailmas üksi. Me kõik elame siiski inimeste keskel ning meie lähikondseil on meist tihti rõõmu, aga samas ka kurvastust ja valu, kõige hullemal juhul aga ükskõik.


Otsige naist
Öeldakse, et iga meesgeeniuse taga on naine. Ei ole siin erandiks ka Sigmund Freud, kelle abikaasa Martha loo ongi kirja pannud Pariisis resideeruv psühhoanalüütik Nicolle Rosen. Raamat on kindlasti ilukirjanduslik, selles esitatud kirjavahetust pole olnud ning Martha korrespondent, Ameerika ajakirjanik Mary Huntington-Smithi pole samuti kunagi olnud. Küll aga Martha F.-i elu.
Selles kirjavahetuses ei peegeldu mitte ainult Freudi abikaasa portree, vaid tolle ajastu naise oma üldiselt, ja selle visandamisega saab autor suurepäraselt hakkama. Sügavaim, ikka ja jälle avalduv tunne neis kirjades on resignatsioon, vaikiv leppimine asjade seisuga. Ükskõiksus.


Põgeneda pole millegi eest
Martha noorpõlveunistus oli, nagu ta põlvkonnakaaslastel valdavalt, leida endale hea mees. Selles valguses pidi ta oma eluga rahul olema. Professor armastas teda kirglikult, neil oli mitu aastat õnnelikku elu, mis kulmineerus laste sünniga.
Siis aga lühike masendusperiood, mille ümber raamatu süžee tiirlebki. Pärast kuuenda lapse sündi pages Martha oma ema juurde, kuid pidi peagi nentima, et tal polegi õigupoolest millegi eest põgeneda. Tema elu noore abielunaisena oli täpselt selline, nagu ta oli varem kujutlenud, emaliku, hoolitseva ja kindla matrooni oma majapidamises, kus tal polnud võistlejat.
Ainus rivaal, kellega ta kokku puutus, oli Minna, kes asus kuidagi tema ja ta abikaasa vahele. Minnal puudusid kohustused, kuid ta sai nautida liigagi palju eeliseid. Lisaks muidugi Anna, isa lemmiktütar, kes võttis positsiooni Minnalt. Kuid see oli Marthale siiski kasin lohutus.


Olla lihtsalt Martha
Lugeja ei saa raamatust eriti midagi teada Freudi loost, veel vähem psühhoanalüüsist. Kuid autor maalib siiski psühhoanalüüsi klišeesid kasutades väga usutava ja halastamatu pildi naisest, kellel ongi vaid kaks valikut: kas olla Martha või kibestunud intellektuaal nagu Anna.
Ülejäänud raamatu naisfiguurid jäävad loos tagaplaanile: Noor Mary Huntington-Smith, kes koos Martha emaga kehastavad justkui akent minevikku ja tulevikku. Sigmundi koonduslaagrites hukkunud õdesid meenutatakse aga Martha väheste sõpradena.


Ilukirjanduse eelis
Kriitika pole kokku hoidnud kiitusega raamatu taga seisva põhjaliku uurimistöö eest. Tõepoolest, Nicolle Rosen on ära teinud tubli biograafitöö ning kindlasti on tal selle käigus kogunenud Martha Freudi kohta korraliku elulooraamatu jagu materjali, millele ta vihjab ka raamatu järelsõnas. Aga sellele materjalile valitud ilukirjanduslik vorm on andnud kindlasti sootuks huvitavama tulemuse, kui klassikaline biograafia, mis oleks teiste suurmeeste naiste elulugude vahele kindlasti kadunud.
Praegu aga balansseerib „Martha F.” ilukirjanduse ja eluloo vahepeal, teeb seda nauditavalt ja kindlasti laiemale publikule kättesaadavamalt. Ning selle üle võiks olla õnnelik igaüks, kelle elust raamat kirjutatakse.


Mihkel Mõisnik