Ise küsin, ise vastan

2005 juuli-september

Nädal tagasi andsin ühel päeval kaks intervjuud. Ühe ajakirjanikule, teise ühiskonnauurijatele.
Intervjuust ajakirjanikule selgus seegi kord, et Eestis on otsustatud: raamatukirjastamine on äri ja ainult äri. Seda kinnitas ka hiljuti kogetud seik, kus kirjastus Tänapäev kinkis avalik-õigusliku kanali saatele tegijate enda palvel auhindadeks korraliku portsu kalleid raamatuid ja sai vastu vabanduse, et kirjastuse nime eetris öelda ei tohi. Nii ei tohiks ju kontserdist rääkides ka selle toimumispaika nimetada.
Aga olgu – kui äri siis äri.
Käis minu juures tol mälestusväärsel intervjuupäeval Eesti Päevalehe Ärilehe ajakirjanik, kes tahtis iga hinna eest teada saada, kuidas ikka raamatu hind kujuneb.
Kuid mispärast peaksin ma üksipulgi ajakirjanduses lahti harutama selle, kui palju maksame autorile, kunstnikule, trükikojale? Kuigi olen seda juba mitu korda teinud. Kas mobiilifirma käest on küsitud, palju saab palka aparaadi kokkupanija, palju maksavad klahvid? Kirjastus on seotud lepingutega, mis ei kuulu avalikustamisele. Toetused konkreetsele kirjastusele ja autorile kõigile kättesaadavad Eesti Kultuurkapitali koduleheküljel. Kirjastuse majandusaasta tulemused saab ametlikult tellida.
Pealegi on ju Eesti Päevaleht ka ise raamatute väljaandja ning ajalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi kirjutas sel suvel oma kolumnis igale kirjastajale meeldesööbivad read: “…odava ja hea kirjanduse lugejateni jõudmine pole sugugi meeltmööda nendele, kelle kasum tuleneb raamatute kõrgest hinnast. Paarituhandelise tiraažiga ja 150-kroonise kaanehinnaga ilukirjandusteose kasum võib täna olla 50 000 – 100 000 krooni.”
Kui kasum tõesti nii suur oleks ja kohe pangaarvele laekuks, siis veedaks Tänapäeva töötajad praegusel hetkel jõulueelset puhkust Mehhiko-Guatemala avastusretkel (hetkel kallimat reisi lehest ei leidnud).
Aga nüüd olulisema intervjuu juurde. Esmakordselt minu 8-aastase kirjastajakarjääri jooksul huvitus riik, s-o kultuuriministeerium kirjastamise põhitõdedest ning nende järgimisest Eestis. Samuti sellest, kuidas tunneb end kõige selle keskel kirjastaja, kas ta saab riigilt ja ametiasutustelt vajaliku toetust, abi, nõu. Ning kuidas vastab kirjastamistingimustele praegune seadusandlus. Tallinna Tehnikaülikooli Majandusuuringute Teaduskeskuse uuring seda kõike Eesti loomemajanduse kaardistamisel ja analüüsimisel teada tahabki.
Ma ei tea, mis selle uuringu tulemustega peale hakatakse, kas keegi praegustest otsustajatest seda loeb ja mis järeldusi teeb. Igatahes olid kaks küsitlejat väga meeldivad ja asjatundlikud inimesed.
Panin neile eriti südamele tõsiasja, mis juba ammu väljaütlemist on vajanud: haridusministeeriumis pole ühtegi ametnikku, kes tegeleks kooliraamatukogudega. Kohaliku omavalitsuse hoole alla antud kooliraamatukogud kiratsevad ning vaid üksikud on suutnud tänu entusiastlikele raamatukoguhoidjatele midagi peale põhjendamatult kallite õpikute-töövihikute osta. Kas olete kuulnud minister Repsi kordagi kooliraamatukogude olukorrast kõnelemas?
Aga just kooliraamatukogu peab juhatama lapse lugemise juurde. Sest paljudes kodudes raamaturiiuleid enam pole, raamatuid aga peab lugema. Ja seda arvates ei mõtle ma raamatuärile, vaid eestlase vaimse tervise peale.
TIINA TAMMER