Talupojakuues Bondid

2005 juuli-september

Charles Ruud, Sergei Stepanov. Fontanka 16
Tõlkinud Matti Piirimaa
Kõva köide, 552 lk


Nagu teada, tuleb pea kõigi Nõukogude võimu efektiivselt toiminud süsteemide juuri otsida ikka vanast heast tsaariajast Ei ole siin erandiks ka paljukardetud KGB, mille  tegelikuks asutamisajaks võiks tinglikult kindlasti lugeda ohranka loomise. Kuid nagu paljud teisedki asjad, mis vanasti olid ikka nooblimad ja romantilisemad, kui uuemal ajal, tundub ka see KGB, mida me tänapäeval mäletame, ohranka inetu mehhaniseeritud variant.
Vene võimudele on alati meeldinud oma alamate järgi luurata, mis on selle riigi tohutute mõõtmete ja vastuolulisuse juures ka täiesti mõistetav. Ja vahendeid pole selle juures muidugi valitud. Luurati varemgi, aga päris institutsiooni vormi võttis poliitilise jälitamisega tegelev asutus 19. sajandi alguses tsaar Nikolai I korraldusel. Charles Ruudi ja Sergei Stepanovi “Fontanka 16” annab väga põhjaliku ülevaate selle salapäraga ümbritsetud ja vägagi kardetud asutuse arenemisest kuni tsaarivõimu lõpuni.
Raamat on küll täiesti tõsiseltvõetav uurimus, kuid sellegipoolest üllatavalt loetav ka mitmel muul tasandil: esiteks, peaaegu spiooniloona, sest kuna tsaari salapolitsei algaastate luuretehnoloogia oli teadagi olematu, kujundasid asutuse palge pigem inimesed, oma aja superagendid, omamoodi James Bondi eelkäijad. Ehk vähem glamuursemad, kuid kindlasti mõjuvõimsamad. Viimast muidugi tsaarivõimu aparaadi üldise korrumpeerumuse ja intriigilembuse tõttu. Kuna ohranka agendid, tihti sõna otseses mõttes talupojakuues Bondid, valdasid alati suurt hulka infot ka oma ülemuste kohta, olid nad ka suurepärased tööriistad salapolitsei ladvikus toimuvas pidevas võimuvõitluses ning kahtlemata nutikate inimestena oskasid oma olukorda ka suurepäraselt ära kasutada.
Teisest küljest võib seda raamatut lugeda ka kui poliitilist põnevikku, sest nagu Venemaal kombeks, oli seda võimsat organisatsiooni kontrollida tahtvaid huvigruppe alati palju ja võimuvõitluses lendasid pahatihti ka pead. Ka seda inetuvõitu pirukajagamist valgustab raamat põhjalikult, käsitledes nii tõelisi vandenõusid kui ka arvukaid vandenõuteooriaid, mis ohrankat pidevalt ümbritsesid.
Nii peaks “Fontanka 16” olema maiuspala igale ajaloo-ja Venamaa-huvilisele, aga miks mitte ka spioonilugude austajale.
MIHKEL MÕISNIK