Kas Eesti või Rootsi kirjanik?

2005 juuli-september

Käbi Laretei. Otsekui tõlkes
Tõlkinud Anu Saluäär
Kujundanud Andres Tali
Kõva köide, 376 lk


Nüüdseks on eesti kirjanike eksiil põhimõtteliselt lõppenud ja juba on ka mõni rootsi keeles kirjutav autor meie jaoks eesti kirjanikuks muutunud, nende teoseid loetakse selges eesti keeles, unustades vahel koguni, et need on tõlgitud.
Kuidas, kas Käbi  Laretei ei kirjutagi eesti keeles? küsitakse sageli. Tema 1976. aastal Rootsis avaldatud “Peotäis mulda, lapike maad” sai mõistagi poliitilistel põhjustel Eestis ilmuda alles 1989. aastal, pärast seda on aga üsna kiires tempos jõudnud eesti keelde kogu tema proosa, nii autobiograafilised jutustused kui ka muusikateemalised esseed (“Vihmapiisad ja kuupaiste”, 2002).
Pianisti läinud aastal Rootsis ilmunud viimane memuaarne teos, pealkirjaga Så som i en översättning (Otsekui tõlkes), on otsekui vastus sellele keele-küsimusele. Laretei hindab oma rootsi keelt ja leiab, et ükski tõlge ei anna päris adekvaatselt edasi seda, mida kirjanik tegelikult on öelda tahtnud.
Sama kehtib ka inimsuhete kohta: kaks inimest – nii nagu ka kaks ühiskonda – räägivad alati eri keelt ja kuulevad eri toone. Sellele, kes valdab kaht keelt võrdselt, tekitab see rahulolematuse mõlemaga. Käbi Laretei armastab ja arvustab Eestit, nii nagu ka Rootsit ja rootslasi. 
Samas on “Otsekui tõlkes” parafraas Ingmar Bergmani filmi pealkirjale “Otsekui peeglis”  ja avab raamatu teise olulise tahu: esmakordselt jutustab pianist avalikkusele oma abielust filmirežissööriga ja suhetest oma lastega. Möödunud aastakümned on selgitanud pilku nii mõnegi suhte hindamiseks ja ümberhindamiseks.
Kindlasti on raamatu üheks peategelaseks ka muusika. Käbi Laretei on mälestusteraamatusse sisse põiminud variatsioone oma muusika-esseedest, nii kohtume siin värvikas stseenis taas Igor Stravinskiga ja elame kaasa kontserdile Valges Majas, samuti pianisti lakkamatule raskele harjutustööle.
Maksimaalse kvaliteedi nõudmine nii endalt kui ka teistelt on alati olnud Käbi Laretei juhtmõte. “Otsekui tõlkes” on jutustus elust, milles on palju saavutatud. Triumfaalne tagasitulek kodumaale, rahvarohked kontserdid Tallinnas ja Tartus, pidulikud raamatuesitlused – säärases mastaabis glamuuri on Eestis osaks saanud ainult väga vähestele muusikutele ja kirjanikele. 
ANU SALUÄÄR