Armastada pole kunagi liiga hilja

2005 oktoober-detsember

Kolm päevikut
Koostanud Ingmar Bergman ja Maria von Rosen
Tõlkinud Ülev Aaloe ja Maarja Laur
Kujundanud Rein Seppius
232 lk


Ingrid Bergmani, Ingmar Bergmani ja nende tütre Maria von Roseni päevikukatkendid ulatuvad sügavale hinge.


Tunded
“Talupoeglik, bergmanlik ujedus, kartus ettearvamatute tunnete ees: parem on kõrvale tõmbuda, vaikida, vältida. Elu on niigi üks suur risk, ütlen aitäh ja tõmbun ettevaatlikult tahapoole, uudishimu vahetab välja äng, hall argipäev on vähemasti teada asi. Sellest on võimalik ülevaadet luua ja seda saab lavastada.”
Nii kirjutas Ingmar Bergman 1987. aastal ilmunud raamatus “Laterna magica”.
“Rääkisin Ingridile, et enam ei ole mingit lootust. Siis tulid õde Ingegerd ja dotsent ja kinnitasid sedasama. Istusime koos. Pingutasin, aga ei suutnud nuttu tagasi hoida. Selles, et sõna on välja öeldud, on ju ikkagi mingi vabanemine. Ma usun, et ka Ingridile, kes on parandamatult haige. Kõik on üks suur kõrvetav haav ja nutuhood tulevad lainetena.”
Nii kirjutas Ingmar Bergman oma päevikus, mis ilmus raamatus “Kolm päevikut” 2004. aastal.
Seda argipäeva Ingmar Bergman ei lavasta. Ta ei tõmbu ettevaatlikult tahapoole, vaid avab lihtsalt ja kohati kiretultki oma mõtted. Tema päevikukatketes on lausa lakoonilist valu ja peitmata hirmu. Nukrust kaotada armastatud inimene.


Kohtumine
Ingrid ja Ingmar kohtusid 1957. aastal. Nad mõlemad olid abielus. Kuid mitte omavahel. 1959. aastal sündis Ingridil tütar Maria, kes alles kahekümne kahe aastaselt sai Ingmarilt teada, et too on ta pärisisa. Vahepeal jõudsid Ingrid von Rosen ja Ingmar Bergman 1971. aastal abielluda ning elada õnnelikult koos 24 aastat. Kuni 1994. aastal avastati Ingridil maovähk. Ning siis polnud enam midagi endine. Raamatu päevikukatked algavad päevist, mil Ingridil haigestus ja lõppevad hetkel, mil ta igaveseks silmad sulges.


Argipäev
Seda raamatut lugedes tajusin end mitu korda mõttelt, et kui see oleks ilukirjanduslik teos, siis ma seda ilmselt nii tundlikult vastu ei võtaks. Kõik selles raamatus on lihtne, kohati liiga staatilinegi. Hommik, päev, argitegemised, haigus, ravikuur, õhtusöök. Ingridil on kas parem või halvem. Sekka Ingridi muret pere pärast, Ingmari lausejuppe oma lavatöödest, Maria loominguliste katsetuste hetki, tema armusuhet ja äraspidist vanematest hoolimise tunnet.
Eriliseks ja lummavaks teeb need tekstid elu. Kõik see on juhtunud, kõike seda on mõelnud inimesed ise, keegi pole neile mõtteid pähe pannud.
Äratuntav ängistus, vahel lootuskiir.
Nii inimlikud mõõtmed, et lausa valus. Lihtlausete taga avanemas terve panoraam.


Armastus
Minu jaoks oli selles raamatus kõige tähtsamaks teemaks mitte niivõrd haigus, kui armastus. Ingridi kohati ohverdavgi tunne Ingmari vastu, hillitsetuna küll lausetesse nagu “Ingmaril valutab kõht”, samal ajal kui Ingridil endal hakkavad juuksed pärast kiiritusravi välja langema.
Hiljem lisandumas mure, et kuidas Ingmar argitoimetustega hakkama saab, manitsemas Mariat, et too isa rohkem aitaks. “Minu meelest aitan ma Ingmarit sellega, et hoolitsen ema eest,” kirjutab Maria.
Maria ei nimeta Ingmarit kordagi isaks. Ingmari ja Maria suhe ongi ettevaatlik, kohati on tütre poolt tunda etteheidet: miks on Ingmar nii enesekeskne, miks ta väldib kohati haiget Ingridit. Kuid nemadki hoolivad teineteisest. “Mu väike Maria,” kirjutab Ingmar.
Maria armastab väga oma ema. Samavõrd armastab ta oma elu, loodab saada last, olla töös edukas. Kõike ei jõua. Just ema haiguse ajal katkeb Maria rasedus, kuid seda valu püüab Maria vaid enda teada hoida. Rohkem on vaja ema hoida.
Ingmar armastab Ingridit. Küll mitte ohverdavalt, seda ei saa ju oodatagi andekalt ja isekalt loominguliselt mehelt. Kuid ta armastab Ingridit sügavalt.
Kõik tema igapäevased päevikukatked algavad Ingridi seisundi kirjeldamisega. Tihti on kirjas lausekatked “armas päitsi-jalutsi vestlus”, “Ingridil on täna tema parim päev haiguse ajal” jne.
Kord küsib Maria Ingmarilt “Kas sa igatsed ka selle Ingridi järele, kes on haige?” “JAA,” vastab Ingmar. Ta kirjeldab kokku kuivanud ja kiiritusravis juuksed kaotanud naist kui pearätis nii armsana välja nägevat oma kallist Ingridit.


Surm
Kes on lähedase inimese kaotanud, tema haigevoodi kõrval seisnud või õhtul pisarates aknast öhe vaadanud, teab, millest on jutt. Kes ei tea, on seni lihtsalt rahulikult saanud elada. Kuid kes on kurb, on kindlasti olnud ka õnnelik. Ja armastada pole kunagi liiga hilja.
Tiina Tammer


 


 

Minu ostukorv